skandinaavlaste mütoloogiaga. Soome ja teiste läänemeresoome rahvaste mütoloogiad on seotud teise soomeugri rahvaste, nagu saamide mütoloogiatega. Soome mütoloogia elemendid säilisid läbi suulise traditsiooni ning folkloori 18. sajandini. Peajumal Ukko (vana mees) oli algupäraselt loodushing nagu teisedki jumalused. Kõige pühamaks loomaks oli karu. Karu nähti eelkäijate kehastusena ning seetõttu kutsuti teda eufemismidega nagu mesikämmen, otso ja kontio. Esimesena mainis soomlaste uskumisi piiskop Mikael Agricola oma Uue Testamendi tõlke eessõnas. Soome mütoloogiat uuris ka 19. sajandil Lars Levi Laestadius. Suurimad uuringud tehti 19. sajandi jooksul, pannes kirja vana maaluulet ja folkloori. Elias Lönnrot koostas Soome rahvuseepose Kalevala. 2 Vanakreeka mütoloogia ehk kreeka mütoloogia on Vana-Kreeka müütide kogum ehk mütoloogia
Folkloorsete isikute ( näiteks pahade vaimude ) käitumine sarnanevad väga just ufode ( tulnukate ) käitumismanöövritega. Ufonähtuste ja teispool- sete olendite vahel ilmnevad silma nähtavad sarnasused. Tänapäeval räägitakse üsna vabalt väikestest rohelistest mehikestest, keda siis nimetatakse ufonautideks ja kes Maal vahel külas käivad. Kuid muistsel ajal oli nendest rääkimine ohtlik. Neid ,,võõramaalasi" nimetati kõikvõimalike eufemismidega ,,heaks rahvaks, lahkeks rahvaks, isandateks, lapsukesteks, võõrasteks, mägede rahvaks jne". Pärimused pajatavad eri liiki haldjatest, kuid enamus neist on siiski lühikest kasvu. Need haldjad on vägagi sarnased nende olenditega, keda tänapäeval nimetatakse tulnukateks. Näiteks on haldjaid kirjeldatud kui väikese kasvuga ja suure peaga inimesi, kes kannavad rohelisi rõivaid. Kuid need kirjeldused kattuvad peaaegu täielikult tänapäeva tulnukate omadega
Folkloorsete isikute ( näiteks pahade vaimude ) käitumine sarnanevad väga just ufode ( tulnukate ) käitumismanöövritega. Ufonähtuste ja teispool- sete olendite vahel ilmnevad silma nähtavad sarnasused. Tänapäeval räägitakse üsna vabalt väikestest rohelistest mehikestest, keda siis nimetatakse ufonautideks ja kes Maal vahel külas käivad. Kuid muistsel ajal oli nendest rääkimine ohtlik. Neid ,,võõramaalasi" nimetati kõikvõimalike eufemismidega ,,heaks rahvaks, lahkeks rahvaks, isandateks, lapsukesteks, võõrasteks, mägede rahvaks jne". Pärimused pajatavad eri liiki haldjatest, kuid enamus neist on siiski lühikest kasvu. Need haldjad on vägagi sarnased nende olenditega, keda tänapäeval nimetatakse tulnukateks. Näiteks on haldjaid kirjeldatud kui väikese kasvuga ja suure peaga inimesi, kes kannavad rohelisi rõivaid. Kuid need kirjeldused kattuvad peaaegu täielikult tänapäeva tulnukate omadega
Folkloorsete isikute ( näiteks pahade vaimude ) käitumine sarnanevad väga just ufode ( tulnukate ) käitumismanöövritega. Ufonähtuste ja teispoolsete olendite vahel ilmnevad silma nähtavad sarnasused. Tänapäeval räägitakse üsna vabalt väikestest rohelistest mehikestest, keda siis nimetatakse ufonautideks ja kes Maal vahel külas käivad. Kuid muistsel ajal oli nendest rääkimine ohtlik. Neid „võõramaalasi“ nimetati kõikvõimalike eufemismidega – „heaks rahvaks, lahkeks rahvaks, isandateks, lapsukesteks, võõrasteks, mägede rahvaks jne“. Muistsel ajal arvasid inimesed UFO-ga kohtumisel nägevat näiteks ka ingleid või Jumalaid endid ja seetõttu pidasid nad selliseid kohtumisi kindlasti vajalikuks 7 ka avalikustama. Kuid oli inimesi, kes arvasid nägema hoopis kuradeid või paharette. Nende vahe võib olla tegelikult väga väike.
annaabi.ee 
