Aastani. Tallinna Kubermangugümnaasium asutati 13. Jaanuril 1805 senise gümnaasiumi kolme varema klassi baasil. Järelejäänud kahest nooremast klassist kujundati aga üheklassi lisamisega saksa õppekeelega kreiskool, sisuliselt gümnaasiumi ettevalimistuskool. Mõlemad õppeasutused töötasid kuni 1828. Aastani ühistes ruumides. Siis anti kreiskoolile endise kloostihoone põhjatiib, kus vahepeal oli asunud gümnaasiumi trükikoda. Kubermängugümnaasiumi etteosta seati kubermangu koolidirektorina Bogislaus Tideböhl, kes jäi sellesse ametisse kuni 1819. Aastani. Õppetöö ja sisekorra aluseks Tartu õpperingkonna gümnaasiumdes oli 1804. Aasta koolistatuut. See tunnustas ühtluskooli põhimõtet. Linnades tegutsenud kihelkonnakoolid pidid andma algteadmised õpingute jätkamiseks kreiskoolis, viimane oli omakorda eelastmeks gümnaasiumile, mis valmitas noori ülikooli asutmiseks. Neile kes edasi õppida ei soovinud,
juubelipühast“ ja nähtavasti pandi liikmeskonna hulgas liikuma laulupeo mõte. Ühtaegu viis Jannsen küsimuse ajakirjanduse veergudele. Seejärel, avaldas ka lootust, et küsimust käsitletakse eeloleval suvel köstrite ja kihelkonnakoolmeistrite konverentsil, kus asi heaks kiideti. Laulupeo-kavatsus tehti 1867. a. sügisel lõplikult teatavaks. „Vanemuine“ asus märtsis avalikult peokorraldamisele etteosta ja sellega oli kohaküsimus lahendatud Tartu kasuks. Pidu tähtaja määras ka ametlik korraldus See lubas eestlasi Tartusse kokku tulla ainult ülikoolitöö vaheajal. Huvatav ka see, et Ametlik piduluba saadi alles 1869. a. 20.veerbuaril pärast kaheaastast asjaajamist – vaevalt neli kuud enne peo tähtpäeva. 3. MUUSIKALISED ETTEVALMISTUSED Kuna laulude õppimiseks jäi äärmiselt vähe aega ja kooride keskmine tase ei saanud olla kõrge,
Aleksander III oli esimene Vene valitseja, kes jättis balti aadli privileegid kinnitamata. Lähtudes baltisakslaste eneste kaebustest, nagu ei suudaks kubermanguvõimud kasvavat eestlaste ja lätlaste rahvuslikku liikumist ,,vaos hoida", saabus 1882. A Balti kubermange revideerima senaator Manassein. Manasseini revisjoni eesmärgiks oli koguda Balti erikorda halvustavaid andmeid. Manasseini kogutud materjali kasutas valitsus hoopiski venestamise teostamiseks. Balti kubermangude etteosta nimetati 1885. Aastal uued kindralkubernerid: Riiga kindral Mihhail Zinovjev ja Tallinnasse vürst Sergei Sahhovskoi. Sahhovskoi nägi oma ülesannet ,,eestlaste liitmist tõeliselt suurde vene perekonda". Kõijkal määrati ametisse vene ametnikud, kes ei tundnud siinseid olusid ega keelt. Ametiasutustes seati sisse vene keel. Talurahvakohtud kihelkondades kaotati. 11.1. Hariduse ümberkorraldamine Kõige valusamalt tabas venestamine Eestis hariduselu. 1887. a
Tegelikkuses tegeles haldusküsimustega ametisse määratud nn kreisipealik. Selleks sai Sa armee tegevohvitser. Maakondades nimetati talle ka kaks abilist. Moodustati ka kohalikest elanikest koosnevad esinduskogud. Beirat. Nendeks said eranditult kohalikud baltisaksa mõisnikud. Beiratil oli nõuandev õigus, mitte midagi enamat. Kogu võim Sa sõjaväelaste käes. Maakonnad jagunesid ,,kihelkondadeks" kirikukihelkonnad. Nüüd anti neile ka halduslik-administratiivne fn. Nende etteosta määrati ametkondade järelvaatajad, kihelkondade eesseisjad, kelleks olid jällegi baltisaksa mõisnikud. Teostasid ainuisikulist võimu. Kihelkonnad jagunesid valdadeks. Vallad olid ainus haldusüksus, mille otsa jäid ka edaspidi eestlased. Valdade juhtimine muudeti siiski ainuisikuliseks.valla eestseisja määrati ametisse käskkirja alusel. Haldusaparaat muutus väga keeruliseks, samas käskude andmine ja täitmine lihtsustusid. Selline süsteem püsis Eestis suurema osa Sa okupatsioonist
annaabi.ee 
