· need olid rahvalikud etendused, mis sisaldasid teatraalseid veiderdusi, zeste ja miimikat · laulu süzee pidi olema tuntud · Kreekas olid laulikuteks aoidid ja rapsoodid · Roomas olid miimid, kes esitasid laatadel, palverännakutel ja kirikupühadel vähenõudlikke rahvalikke farsse(akrobaatika, tuleneelamine, köietrikid) · zonglööride seisus kujunes 10. saj: olid kirjaoskamatud, õppisid ettekantavad teosed pähe · nende repertuaar oli laialdane: näidati karusid, ahve; mustkunst, laadastseenid, pantomiimid · hiljem lisandus sõnakunst rüütli- ja linnakirjandusele iseloomulik teoste ettekandmine · kirik suhtus rändlaulikutesse vaenulikult ei lubatud armulauale ega kristlikku matust, kuulutati lindpriiks · rahva hulgas olid zonglöörid väga populaarsed
Samas on see üsna sogane, hoiatavatest märkidest on raske aru saada. Eeskujuks võisid olla Talvik, Beckett, Morgenstern. Modernistliku vabaduse ja range klassikalise vormi kombinatsioon. Pinge range vormi ja liikuva sisu vahel, sisekonflikt. Lõputu eneseeitus, uus mõte tühistab eelmise. Siire. Totaalne iroonia, mis parodeerib kõike, muuhulgas iseennast. Kogu kõneldav maailm muutub kahtlaseks. Iroonia ees on kõik võrdne, pole paremat ega halvemat. Teatraalsus, tekstid on hästi ettekantavad. Tähendamissõnalikkus. Hiljem üdilikkuse tuum taandub, lorilaul jääb tagaplaanile, tähendamissõnade pool tõuseb esile. Suurem selgus ja ühemõttelisus. Süvenevad müstilise kallakuga religioossed huvid. Eetiline, alandlik joon. Kontrastid mahenevad, üllatusi on vähem. Rohkem vaba vormiga luulet. 11. Hando Runneli luule. „Avalikud laulud“, „Lauluraamat ehk Mõõganeelaja ehk Kurbade kaitseks“, „Punaste õhtute purpur“. Maapealne luuletaja, rahvaliku stiiliga
parodeerib teatavad kõnelemisviisi (miks mitte ka iseennast). See totaalne iroonia on midagi sellist, et kogu kõneldav maailm muutub kahtlaseks. Krulli kirjeldus on see, et Üdi on murrangut tegev autor ja see toob eesti luulesse teatava horisontaalse kultuuritüübi (asjad ja väärtused on asetatud ühele tasapinnale – maailamapilt pole hierarhiseeritud maailmapilt). Üks kategooria, mida on Üdi luule analüüsimisel kasutatud on teatraalsus. Tekstid on ühest küljest hästi lavalt ettekantavad, aga on ka teatav teatraalne paisutus koguaeg sees. Kui Üdi lõpetab ja Viiding alustab. Toimub muutus ja selles muutuses võib näha ka osalist eneseheitlust. See ei tähenda seda, et mingi stiil on täielikult maha jäetud. Juhan Viidingu luule on selline luule, mida Üdi oleks võinud kirjutada – see pole tüüpiline, kuid kuhugi servaalale mahuks ta ära. Viiding aga kõiki Üdi luuletusi kirjutada ei saa. Laias laastus tähendab
Tavaliselt korratakse kõlalt ja mõttelt ühelaadilisi sõnu või kõlalt erinevaid, kuid mõttelt lähedasi sõnu. Juhuslik tautoloogia on mõtteviga, see osutab autori stiililisele küündimatusele. Näiteks: Ma elan suures linnas, mida nimetatakse suurlinnaks. (Õpilaskirjandist.) tavandilaulud regivärsilise rahvalaulu liik; perekondlikel sündmustel (pulmad, peied) ning rahvakalendri tähtpäevadel (vastlad, jaanipäev, mardipäev, kadripäev jt) ettekantavad laulud. Näiteks: Tulge jaaniku tulele, tulge tulda hoidemaie! Tuli tükib hoone'eie, säde kipub katuselle, tuletükk toasse, hele helk heintesse. Kes ep tule jaanitulele, peeterile paistemaie, saagu tema mardini magama, küünlapäini üksi küljel, ristipäini ringutama! Saagu ta koju kolletama, seina ääre seenetama! (Rahvalaul.) teaduskirjandus üks kirjanduse põhiliike publitsistika ja ilukirjanduse kõrval. Teaduskirjanduse ülesanne on talletada ja levitada teadmisi. See on
annaabi.ee 
