sellepärast lähtutakse tema puhul üldiselt legendidele. Nikolaus sündis Pataras, mis oli Lüükia muistne merevärav ja jääb Myrast (tänapäeva Türgis) läände. Kahjuks puuduvad kindlad andmed tema elukäigu kohta. Ta kasvas üles kristlikus peres ning pühendus juba noores eas Jumalale. Laiemalt saigi ta tuntuks alles Myra piiskopina. Pärimuse järgi valiti Nikolaus Myra piiskopiks „juhuslikult“ ehk siis jumaliku ettehoolduse tulemusena. Pärast linna senise piiskopi surma kogunesid naaberpiiskopid valima Myra kogudusele uut ülemhingekarjast. Üks piiskoppidest kuulis öösel häält, mis käskis piiskopiks valida selle, kes hommikul kõige esimesena kiriku uksest sisse astub. Selleks osutuski Nikolaus, kes hiljem tõepoolest uueks piiskopiks pühitseti. Tollastel aegadel ei oodatud piiskopilt ainult isiklikku vagadust, jumalateenistuse juhatamist ja jutlustamist, vaid ka tema hoolde
see võimes luua Jumalaga usaldussuhe, mis väljendab inimeste väärilist suhtumist Jumalasse ning annab neile vabaduse keskenduda ligimese vajadustele. Seega aitab ainult usk Jeesusesse Kristusesse inimestel elada sellises olukorras, milleks nad on loodud. Lutheri arusaam inimeste olukorrast on realistlik, kuna mõistab täielikult patu jõudu ja inimese sõltuvust Jumala eluandvast armust. See ei ole pessimistlik ega toeta allaandmist. Inimesed on Jumala loodud ja on kõigil juhtudel Jumala ettehoolduse all. Nad on loodud Jumala näo järgi ja neid uuendatakse Jumala armu läbi. Jumala arm ei ole müügiks ja seega ei ole ka inimesed müügiks. Kuigi patt rikub inimese õige suhte Jumalaga ja õige suhtumise Jumalasse, ei hävita see Lutheri käsitluses inimeste intellektuaalset ja emotsionaalset võimekust ega nende võimet edendada viisakaid suhteid ja ühiskondlikku heaolu. Vastutus seisnebki selles, et igaüks on
mõistetamatuks. Ainuke personaalne vabadus olevat valida, kas osaleda selles ülimuslikus jumalikus plaanis või mitte ning sellest otsusest sõltus indiviidi vooruslikkus või ebamoraalsus. Stoikud ei vastanud küsimusele, kuidas saab inimene omada vaba tahet täielikult eeldetermineeritud universumis, mida nad loomulikuks pidasid. Nii stoikud kui ka näiteks kristlased ei suuda selgitada kurjuse olemasolu kui kõik universumis peaks olema plaanitud jumaliku õnnetoova ettehoolduse poolt, mis siis põhjendab kurjuse olemasolu ning inimese võimet valida kurjust, mitte headust? Rooma impeeriumis muutus stoitsism tugevamaks kui epikuurlus, mille põhjuseks on võib-olla see, et stoitsism harmoneerus paremini Rooma impeeriumi rõhuasetustega seadustele ja korrale. Senikaua, kui Rooma impeerium suutis tagada oma alamatele minimaalsegi õnne ning turvatunde, säilis stoitsism juhtiva aktsepteeritud filosoofiana. Kui Rooma riik hakkas lagunema valitsused
Sama kehtib ka halbade institutsioonide (nagu näiteks orjapidamine) suhtes. Ka see on Jumalapoolne korraldus, millel lõplik eesmärk on hea. Eristama peaks Augustinusel seetõttu kahte mõistet "õiglane riik" ja "riik, mis on Jumala ettehoolduses", ettemääratuses, Jumala tahtes. Nt Saddam Husseini riik ei oleks Augustinuse hinnangul ilmselt õiglane riik, küll aga on Husseini võimuletulek ja võimult langemine jumaliku ettehoolduse küsimus, sest keegi ei tule võimule muidu kui Jumala tahtes ning türann või isevalitseja võib teinekord olla vajalik inimeste patuse loomuse ohjeldamiseks. Sõda on alati halb, aga et maailm on patune, siis on vahepeal sõda on õiglane ja vajalik. Rahu on kõige eesmärk ning ka sõda teenib seda. Võit üheski sõjas pole juhuslik. Kõik asjad toimivad Jumala auks, Jumal annab sõjas võidu või põhjustab kaotuse. Sõda pole vaimse riigi, jumalariigi, ala, vaid maise riigi valdkond
annaabi.ee 
