käiku. Kuigi tal olid märkmed tehtud ja kaasas, siis mingitel hetkedel tegi ta pausi. See ei häirinud absoluutselt, kuna ta ei täitnud seda pausi ohke ega köhatusega. Politseinik jättis väga intelligentse ja tasakaaluka inimese mulje, minu põhjuseks oli eelkõige see, et tema hääl polnud süüdistav, vaid jutustavat laadi. Ta polnud kurja ega ründava häälega, vaid pigem malbe. Kokkuvõte Oleks arvanud, et politseinikud on rohkem etteheitvad ning kallutavad sellise maneeriga kohtunikku enda poole, kuid hoopiski mitte. Võib-olla ka seetõttu tundus süüaluse kuritegu mitte nii hirmus ja kohutav ning tema ,,siiras" kahetsus ehtsamana. Politse poolt nõutud 14 päevase aresti asemel sai süüalune 10 päeva ning see liideti tema praegusele vanglakaristusele juurde. Mõistan, et kohtuniku õiglustunne ütles, et seda on piisavalt, kuid leian, et ta oleks pidanud saama politse poolt nõutud karistuse
Pukspuu Juss Huligaan, teda taheti koolist välja visata. Vinnilise kolmnurkse näoga. Koolis oli hajevil, loge suhtumine õppimisse. Kohmetult rõõmus, hästikasvatatud. Endise välisministri poeg, elab ühekorruselises katusetubadega rohelises puumajas. Härra Johan Wikman direktor. Mustas sabakuues, triibulised püksid, valge krae, sale, jämedakaelaline. Tuhakarva juuksed, punakaspruunid vuntsid, jõulised näojooned, hallid rahulolematud ja etteheitvad silmad, oma ideaalidega tundub pisut veider, teda austati väga. 5. Kas teose käigus muutub peategelane halvemaks või paremaks (miks ja kuidas, põhjenda)? Arvan, et Jaak oli terve raamatu vältel äärmiselt viisakas ja tubli. Küll aga muutus ta pisut ujedaks, kui Virvesse armus. Tundis ka armukadedust, kuid suutis sellest üle olla ja seda mitte välja näidata. Laasikuga suheldes tundis rivaali, kuid suutis seda varjata. Arvan, et raamatu alguses oli Jaak pisut
peaaegu sale, sportlikult sirge, pisike üleolevus muie, direktoriga üllatavalt lõbus ja aupaklik 5. Tädi Melaanie kooliteenija, tema mees onu Jakob (kooli kojamees), elasid kooli keldrikorrusel 6. Härra Johan Wikman direktor. Tipp-topp mustas sabakuues, triibulised püksid, valge krae, küllalt sale, jämedakaelaline. Siledaks lõigatud tuhakarva harjasjuus, väikesed punakaspruunid vuntsid, jõulised näojooned (nagu püstjas ristkülik), hallid rahulolematud ja etteheitvad silmad, mõistva/tundliku/humoorika/ hõlpsasti solvuva inimese suu, ootamatu hääl(kume bariton), director suudab panna õigel ajal pidurid peale (lk 12), oma ideaalidega jahmerdamises pisut napakas, oma mõistmatus ja häälekas moraali nõudlikkuses pisut liiga nõudlik, abielus, teda austati väga, kuna isegi ta sõpru austati tema enda pärast(lk 212 vana), põhiline soovitus/õpetus poistele (lk 368 üleval) 7
Sest ta ei näita neile oma sisemust. Ja ka õpilastega sõbraks saada ei oskavat ta. Plebs elas sajandivahetuse-aegses, s.o. vanas puumajas ja alumisel korral. 3. Wikman direktorina Härra Wikman oli vanem meesterahvas. Tavaliselt oli ta mustas sabakuues, triibulistes pükstes ja valges isatapjakraes. Kehaehituselt oli ta küllalt sale, aga jämeda kaelaga. Tal oli tuhavärvi siledaks pöetud harjasjuus ja väikesed punakaspruunid vuntsid. Tal olid hallid rahulolematud midagi nõudvad, midagi etteheitvad silmad. Iseloomult oli ta tundlik ja hõlpsasti solvuv. Hääl oli tal kume bariton ja ta kõnelemisviis oli saksa või vene aktsendist täiesti vaba - ta tarvitas mõõdukalt jooksva aastakümne kõige moodsamat keelt. Härra Wikman tahtis, et iga Wikmani poisi siht oleks surematus, aga mitte surematus huligaansuse läbi, vaid surematus tänu loovatele kultuurilistele tegudele. Ta teadis väga hästi, et igaüks neid teha ei suuda, aga ta lootis, et igaüks seab endale
50-aastane, DAAM, peaaegu sale, sportlikult sirge, pisike üleolevus muie, direktoriga üllatavalt lõbus ja aupaklik Tädi melaanie kooliteenija, tema mees onu Jakob (kooli kojamees), elasid kooli keldrikorrusel Härra Johan Wikman direktor. Tipp-topp mustas sabakuues, triibulised püksid, valge krae, küllalt sale, jämedakaelaline. Sildeaks lõigatud tuhakarva harjasjuus, väikesed punakaspruunid vuntsid, jõulised näojooned (nagu püstjas ristkülik), hallid rahulolematud ja etteheitvad silmad, mõistva/tundliku/humoorika/ hõlpsasti solvuva inimese suu, ootamatu hääl(kume bariton), direktor suudab panna õigel ajal pidurid peale (lk 12), oma ideaalidega jahmerdamises pisut napakas, oma mõistmatus ja häälekas moraalinõudlikkuses pisut liigas abielus, teda austati väga, kuna isegi ta sõpru austati tema enda pärast(lk 212 vana), põhiline soovitus/õpetus poistele (lk 368 üleval vana)
vastaselt) rebitakse sôtta, milles nad tihti isegi poolt valida ei saa. Samuti sellest, et armastus, mis teistele tundub nôrk, vôib tegelikult olla hoopis tugev, ja vastupidi. Härra Wikman oli vanem meesterahvas. Tavaliselt oli ta mustas sabakuues, triibulistes pükstes ja valges isatapjakraes. Kehaehituselt oli ta küllalt sale, aga jämeda kaelaga. Tal oli tuhavärvi siledaks pöetud harjasjuus ja väikesed punakaspruunid vuntsid. Tal olid hallid rahulolematud midagi nõudvad, midagi etteheitvad silmad. Iseloomult oli ta tundlik ja hõlpsasti solvuv. Hääl oli tal kume bariton ja ta kõnelemisviis oli saksa või vene aktsendist täiesti vaba - ta tarvitas mõõdukalt jooksva aastakümne kõige moodsamat keelt. Härra Wikman tahtis, et iga Wikmani poisi siht oleks surematus, aga mitte surematus huligaansuse läbi, vaid surematus tänu loovatele kultuurilistele tegudele. Ta teadis väga hästi, et igaüks neid teha
» «Jah, jah, jah, tean väga hästi, mida te tunnete, missis Harper, tean täpselt, mida te tunnete. Alles eile lõunaajal valas mu Tom kassile valuvaigistajat suhu ja ma arvasin tõesti, et loom viib terve maja laiali. Ja jumal andku mulle andeks, ma klobisin Tomi pead sõrmkübaraga, vaene poiss, vaene surnud poisike! Aga tema on nüüd kõigist kannatustest pääsenud. Ja viimased sõnad, mis ma temalt kuulsin, olid etteheitvad . . . » Kuid see mälestus oli liiga palju vanale daamile, ta varises täiesti kokku. Tom tõmbas ka ise nüüd nina, ja rohkem haledusest iseenda kui kellegi teise vastu. Ta kuulis, kuidas Mary nuttis ja aeg-ajalt tema kohta mõne 99 hea sõna ütles. Ta hakkas enesest paremini mõtlema kui kunagi varem. Tädi kurbus liigutas teda siiski niivõrd, et tal tekkis soov voodi alt välja hüpata ja teda rõõmuga üle ujutada, samuti
annaabi.ee 
