ühendamisel, Ilmar Laabani otsingutel etnograafia ja sürrealismi ühendamisel, Vello Salo vaadetel eesti kultuuri ja kirjanduse kurioosumitele maarahva seisukohalt, Rein Sepa maailma ürgmüütide toomisel Eesti kultuuri, Ain Kaalepi maakultuuri tunnetus võrrelduna muude kultuuridega ja poleemilistel keskusteludel, Arvo Valtoni soome-ugri rahvaste müütide ja elulaadi võrdlustel ja tutvustustel, Jaan Kaplinski käsikirjaliste artiklite tunnetusel, Lennart Meri etnograafilistel filmidel soomeugrilastest, Veljo Tormise rahvamuusikatöötlustel ja -kasutusel. Etnofuturismi taassünd Eestis on seotud Eesti taasiseseisvumise ettevalmistamise ja iseseisvuse taastamise ajaga aastatel 1986-91. Kirjandus, kunst ja mõtlemine olid veel mõjutatud sotsialismi ajast; samas nõudis kohanemisaega avardunud maailmaga kohanemine ja sellest lähtuva tunnetuse selginemine. Uus aeg vajas uut lähenemist, mida oli aga raske algul uuesti alustada. Vanemad kirjanikud ja
kombesse kui läbinisti paganlikku alati halvasti suhtunud, võiks arvata, et komme ulatub siiski tagasi eelkristlikku aega. Skandinaaviamaadest on samas teada, et viikingiajal käisid nii tüdrukud kui ka abielunaised pikkade lahtiste juustega. Võimalik, et Soomes, kus Skandinaavia mõjud tugevamad, oli sealset kombestikku ka rohkem üle võetud. Teadaolevalt aeti pea päris paljaks siiski üksnes noorikutel, emaks saades lasti aga juuksed taas kasvada. Eestist kogutud etnograafilistel andmetel lõikasid abielunaised juuksed igal juhul lühikeseks. "Karvast pead" peeti inetuks ning seda kaeti kogu aeg, isegi magades. Hiljem taandus see komme üksnes nõudeks, et abielunaine ei või katmata peaga majast väljuda. Põlled Põllel naisterahva riideesemena on olnud minevikus ilmselt sügavalt sümboolne tähendus. Jutt pole sealjuures mitte majapidamistööde puhul ettepandavast määrdumise eest kaitsvast tööpõllest, vaid pidulikust, naise seisundit
· Genealoogiline meetod: kes on kelle sugulane või keda kelle sugulaseks peetakse, suhete uurimine. · Sümboliliste interaktsioonide analüüs: sõnatu käitumise viisid, mis ütlevad midagi kultuuri kohta. Jälgimise teel on võimalik mitteverbaalsete käitumisviiside kaudu palju teada saada (lauakombed, kui kaugel üksteisest rääkimisel seistakse jne). · Intervjuu: põhiline andmete saamise meetod. Etnograafilistel välitöödel keskne meetod. Sissejuhatav intervjuu: käiakse näiteks küla läbi ja tehakse põgusalt juttu, rääkida ka endast. Kui minnakse teist korda, süvaintervjuud tegema, on inimestel kergem end avada. Ilma sissejuhatuseta ei pruugi intervjuu süvaintervjuuks kujuneda. Süvaintervjuu: a) struktureeritud ettevalmistatud küsimustega kava, kindlas järjekorras, temaatiliselt liigendatud. Kõik küsimused küsitakse läbi. Kui inimene kaldub
suhtlemise, rõivastuse, olustiku, looduse ja ehitiste kohta. 2) etnograafiline arhiiv- muuseumitöötajate ja stipendiaatide poolt kogutud ja kirja pandud tööd teemadel: rõivastus, ehitised, elamusisustus, põllumajandus, karjandus, kalastus, mesindus, kaubandus, käsitöö, kombed ja toit jne. 3) korrespondentide vastuste arhiiv- suurim arhiiv, mis sisladab kirjasaatjate võrgu liikmete ja koolide kaastöid- vastuseid muusemi koostatud küsimuslehtedele, võitlustöid ja muid kirjutusi etnograafilistel ja kultuurilolistel teemadel. 4) sanitaar-topograafiline arhiiv- tervishoiu instituudi poolt kogutud üle-Eestilised tervishoidliku inventuuri materjalid. Neis on andmeid nii külade, valdade kui ka suvituskohtade kohta. Valdavalt arstide ja vanemate kursuste arsiüliõpilaste kirjelduste põhjal annavad tervikliku pildi inimestest, asulatest ja nende eluolust. 5) etnograafiliste jooniste kogu- olemas on enam kui 50 000 üksikjoonist taluehitistest, mööblist,
annaabi.ee 
