põhineva vadja kirjakeele. Kasutatakse ladina tähestikku. 1998. aasta suvel kõneles vadja keelt emakeelena suuremal või vähemal määral umbes 30-40 inimest. Vadja keele kasutamist kõnes on toetanud eesti keeleteadlaste ja üliõpilaste igasuvised ekspeditsioonid. See on emakeele prestiizi vadjalaste silmis tõstnud ning nende keelelist assimileerumist edasi lükanud. Paraku on noorima vadja keele kõneleja sünniaastaks 1930. Võime oletada, et nn. etnograafilisel asualal püsis vadja keel ja iseteadvus kauem, sest see territoorium asus suurtest kauba- ja liiklusteedest eemal ning oli omaaegsete keskustega majanduslikult ja poliitiliselt nõrgemalt seotud. Siiski illustreerib ümberrahvastumist sellelgi alal kujukalt statistika vadjalaste rahvaarvu kahanemise ning vadja külade venestumise kohta 19.-20. sajandi jooksul . Laastavalt mõjusid vadja keelele ja kultuurile Teise maailmasõja sündmused, kui suur osa Ingerimaa läänemeresoome
luteriusulisi soome (karjala) talupoegi (ingerisoomlased). Tühjaks jäänud alad asustati Kagu-Soomest pärit luterlike talupoegadega, kuid ametivõimude ponnistustest hoolimata jäid vadjalased õigeusklikeks ning (ingeri)soomlastega nad ulatuslikult ei segunenud. Assimileerumine venelastega hoogustus veel enam aga peale Põhjasõda, kui piirkond läks taas Vene riigi valdusse ning peamiselt läänemeresoomlastega asustatud territooriumile rajati Peterburi linn. Võime oletada, et nn. etnograafilisel asualal püsis vadja keel ja iseteadvus kauem, sest see territoorium asus suurtest kauba- ja liiklusteedest eemal ning oli omaaegsete keskustega majanduslikult ja poliitiliselt nõrgemalt seotud. Ajalooallikatele, keele- ja arheoloogia toetudes võime väita, et vadjalastega asustatud ala on ulatunud varasematel ajajärkudel kaugemale nii lääne-, ida- kui lõunasuunas: 13. sajandi alguses küündis vadjalaste leviala tõenäoliselt Ida- ja
Etnoloogia hakkas arenema teadusena välja 19.saj lõpus. Kõrgklassid arvasid, et eestlastel kultuuri ei ole. Rahvakultuuriuurijad ütlesid, et rahvakultuur on koguaeg olemas olnud, selle pinnalt me saame arendada välja omapärase rahvuse. See oli palju ka ida-Euroopas. Etnolooga kasvas üles rahvusluse põhjendamise kontekstis. 1918 – mis põhjendab eesti riigi tekkimist? Iseseisvuse deklaratsioonis on toodud 2 põhjendust. EV luuakse ajaloolisel ja etnograafilisel asualal. Kas setud on eestlased? Eeskätt uuriti oma rahvast ja selle alamklassi, püüdes leida kultuurialgeid, millele üles ehitada rahvuskultuur. Kultuuri ja sotsiaalantropoloogiad said alguse hoopis teisiti. Esiteks: koloniaalsüsteem. Tähtsamad antropoloogia keskused olid USA ja Inglismaa. Inglastel oli vaja välja õpetada koloniaalametnikke, oli vaja andmeid põliselanike kohta, siis on neid lihtsam valitseda. Et valitsejad saaksid tõhusamalt tegutseda ja kontrollida.
eneseteadlikus, põhjendati mingit rahvust. Uurijad ütlesid, et mingi kultuur on rahvakultuur, nt Eestis, eeskätt levis taoline käsitlus Ida-Euroopas. Kasvas välja eelkõige rahvusliku põhjendamise kontekstis. 1918, kui Eesti Vabariik loodi, tekkis küsimus, kuidas määratleda Eesti Vabariiki. Mis põhjendab Eesti riigi tekkimist, olemuslikult? Isegi põhiseaduses öeldakse, et Eesti riik on eesti rahva ajaloolisel ja etnograafilisel asualal. Etnograafia on nagu üks põhjendus, kus on üks rahvas, kus tõmmatakse üks piir. Siit kerkib probleem, et kas setud on eestlased või ei oled? Etnoloogia kasvu taga on rahvuslus, intellektuaalid uurisid omaenda rahva alamklasse, proovides leida kultuurialgeid, millele üles ehitada oma rahvuslik kultuur. Kultuuri ja sotsiaalantropoloogiad said alguse teise loogika järgi. Kaks põhjust: 1. Koloniaalsüsteem tähtsamad keskused olid USA ja Inglismaa
annaabi.ee 
