ussnugilised ehk helmindid. Helmintoose ehk helmintiaase ehk soolenugilisi esineb lastel sageli. Askaridaasi tekitavad solkmed ehk askariidid (ussid on vihmaussi sarnased). Solkmed parasiteerivad peensooles ja võivad eluvõimelisena püsida aastaid. Enterobiaasi tekitajateks on naaskelsabad ehk enteroobiused. Parasiidid parasiteerivad peensoole alumises osas, jämesooles, Pärasooles. 3. Kirjelda lühidalt helmintiaaside etiopatogeneesi (põhjus ja tekkemehanism). Helmintiaasid on parasiitussid, mis tekitavad haigusi. Askaridaasi ehk solgestõbe tekitab limuksolge. Nakatumine toimub haige inimese väljaheidete kaudu, mille sisse parasiit muneb solkmemune. Munad kantakse edasi kärbestega, kes nakatavad toidu ja vee solkmemunadega. Inimene tarbib infitseeritud toitu või vett ja saab endale solgestõve. Enterobiaasi tekitajaks on naaskelsaba. Nakatumine toimub pesemata käte,
Nende haiguste üheks kardinaalseks sümptomiks on nn reuma – luu- ja liigesevalu, toesevalu, muutlik valu peamiselt liigeste ja luude piirkonnas. Kirjelda reumaatiliste haiguste olemust. ● turse liigeses ● ROM piiratus ● tundlikkus ● valulised vaegused Milline on sagedasem lapseea reumaatiline haigus? JIA - juveniilne idiopatiline artriit Kirjelda JIA etiopatogeneesi. Idiopaatiline tähendab, et haiguse põhjust ei teata, vallandavateks teguriteks võivad olla infektsioon, trauma, stress, nihked hormonaalses tasakaalus või väliskeskkonna mõjud. Iseloomusta JIA olemust. JIA - süsteemne sidekoehaigus, mis algab enne lapse 16aastaseks saamist ja mida iseloomustab steriilne põletik vähemalt ühes liigeses kestusega vähemalt 6 nädalat. JIA on pikaajaline liigesepõletik, millega seondub mitmeid üldnähte
Kordamisküsimused eksamiks (2013) Psüühikahäirete tekkepõhjused Psühhiaatria on arstiteaduse eriala, mis käsitleb psüühikahäirete levikut, etiopatogeneesi, kliinilisi avaldumisvorme, diagnostikat, ravi/rehabilitatsiooni ja ennetamist. Kliiniline psühholoogia on rakenduspsühholoogia valdkondi, mis käsitleb tervise, haiguse, ravi ja raviprotsessis osalejatega seotud psühholoogilisi probleeme. Tekkepõhjused: Bioloogilised psüühikahäired väljendavad haiguslikke muutusi ajutegevuses tingituna arenguhäiretest (nt Alzheimeri tõbi) või ajukahjustustest (nt ajutrauma).
Praeguses kontekstis pole meile tähtsad sümptomite diagnoosimise peensused, vaid ainult definitsioon: “psühhopatoloogiline sümptom on ühe psüühilise funktsiooni üksik hälve” (Saarma, 1976, lk. 6). Sümptomid ilmnevad ainuüksi kindlate sündroomide raames. “Sündroom on sümptomite patogeneetiliselt seotud kompleks.” (Saarma, 1976, lk.6). Klassikalise meditsiinilise mudeli järgi diagnoosides kujunevad sümptomitest sündroomid, sündroomist koos etiopatogeneesi ja prognoosiga psühhiaatria põhiühik - haigus. “Haigus on ühtse tekke, kulu, ilmingute ja lõppega protsess või seisund.” (Saarma, 1976, lk.6). RHK-10 häire on mahult kusagil sündroomi ja haiguse vahepeal. Etiopatogenees leiab ka äramärkimist, näidatakse ära nii orgaanilisi kui sotsiaalseid ja psühholoogilisi põhjusi. Kuid grupeerimise aluseks jääb põhjus vaid seal, kus tema olemasolu üheselt tõestatud on -