1920. aastatel algas mitmetes Aafrika riikides haritlaskonna organiseerumine poliitilisteks ja ametialasteks ühendusteks. Kuid legaalsete organisatsioonide kõrval tekkisid ka mitmesugused salaühingud, mis terroriseerisid rahvast ja organiseerisid mitmesuguseid vägivallaakte. 1930. aastatel leidis Aafrikas laialdast kõlapinda etiooplaste võitlus maale tunginud (1935-1936) itaallaste vastu. Partisanisõjas osales tuhandeid etiooplasi. Neid innustas kogu Aafrikat haaranud solidaarsusliikumine. Etiooplaste jaoks koguti raha, hangiti relvi ja laskemoona, nende read täienesid vabatahtlikega teistest Aafrika maadest. Lõuna-Aafrika Unioonis tugevnesid samuti vabanemistendentsid. Siin võideldi üha tugevneva rassilise diskrimineerimise vastu, oma traditsioonilise kultuuri säilimise eest, reservaatide loomise vastu ja poliitiliste õiguste eest.
Athena ühines taas nendega ja jumalad näitasid Perseusele, milline gorgodest oli Medusa. Pilk kilbipeeglil ja käsi Athena poolt juhitud, andis Perseus hoobi Medusa kaela pihta ja lõi tal pea otsast, mille kähku võlukotti pistis. Siis pani ta oma võlumütsi pähe, sest teised kaks gorgot olid üles ärganud ja õe mõrtsukat taga ajama püüdma hakanud. Kui Perseus Etioopias laskus, oli Hermes temast juba lahkunud. Kuna kohalik kuninganna Kassiopeia oli merenümfe solvanud ja meremadu etiooplasi nahka pani, ütles neile oraakel, et asi lõppeb vaid Kassiopeia tütre Andromeda meremaole ohverdamisega. Kui Perseus kohale jõudis, oli Andromeda juba kaljupangale aheldatud, ning ta armus tütarlapsesse sedamaid. Ta läks õnnetu juurde ootama ja niipea, kui madu tuli, lõi tollel pea maha. Siis viis ta neiu vanemate juurde ja palus neilt tütre kätt, mille nood muidugi rõõmsalt loovutasid. Kui armunud tagasi saarele, kuhu Danae neid ootama jäi, purjetasid, oli palju muutunud
öösel kootud osa jälle üles, ent see kavalus tuli siiski ilmsiks. Kosilased muutusid pärast seda veel pealetükkivamaks. Kreeklaste seast oli Odysseus ainus, kes oli Athena soosingu pälvinud ja keda jumalanna oli nõus abistama. Kümne aasta jooksul olid ka teised jumalad hakanud Odysseusele kaasa tundma, v.a. Poseidon. Kõige rohkem tundis Odysseusele kaasa Athena, kes otsustas ta koju juhtida. Ühel päeval oli Poseidon läinud külastama etiooplasi. Sedamaid tõi Athena Odysseuse kurva saatuse jumalatele arutada. Athena teatas, et Odysseus on hetkel lõksus saarel, kus teda hoiab kinni nümf Kalypso, kes seda armastab ja tal enam minna ei lase. Odysseus on aga kurnatud ja igatseb kodu. Olümplased olid Athena jutust liigutatud ja panid pead kokku, kuidas Odysseus tagasi koju aidata. Zeus lubas saata Hermese Kalypso juurde käsuga, et too laseks Odysseusel koduteele astuda. Athena läks Ithakale. Eriti meeldis
alistada, kuid kuna Iisraeli vürstid ja kuningas alandasid end, siis Jehoova andestas neile ning kaitses neid. Järgmine kuningas Abija püüdis Põhjariigi Juudaga taas ühendada, viies edukalt läbi suure sõja kus Iisrael tugevasti kannatada sai. Abija vallutas Jerobeami. Kuningas Aasa kõrvaldas võõrad altarid ja ohvrikünkad, tagas kuningriigile rahu. Ehitas Juudasse kindlustatud linnu, Jehoova hoidis neid ja aitas lüüa Etiooplasi lahingus. Ta viis läbi usupuhastuse, Jehoovale ohverdati ning sõdu ei toimunud kuni Aasa kolmekümne viienda valitsuseaastani. Ta tegi Ben- Hadadiga, Süüria kuningaga, lepingu ning ei toetunud Jehoovale, seepärast kaotas ta sõjaväe. Hiljem jäi ta haigeks ning suri selle tagajärjel. Aasa poeg Joosafat, saades kuningaks, kindlustas sõjaväge ning püüdis Süüriale vastu hakata, kuid sai koos Iisraeliga lüüa
annaabi.ee 
