mõtlema iseolemisele. Enne seda peeti ennast mõisnike teenijateks. Kriitiline mass eestlasi ei soovinud enam saksastuda. Sel ajal tekkisid mitmed tantsu- ja lauluseltsid, avati mitmeid koole ja hakati tegelema ajakirjandusega. Üheks tähtsaimaks rahvusliku ärkamise eelduseks oli pärisorjuse kaotamine 1816-1819 ning Eestlaste ühiskondliku seisundi ja haridustaseme tõus.Enamus eestlasi võis juba omada mingit majanduslikku kindlustunnet, saadi juba talusi päriseks osta . Tänu estofiilidele oli tekkinud ka ühtne eesti kirjakeel. Eestluse ajaloos ei ole ühtki teist aastasada, mis oleks olnud kultuurilise arengu mõttes nii oluline. 1857. aastal andis Johann Voldemar Jannsen välja Perno Postimehe mis pani aluse Eesti järjepideva ajakirjanduse algusele. Veel oli suureks saavutuseks Eesti rahvusliku teatri algus, 1865 asutati “Vanemuise” Selts ja veidi hiljem samal aastal “Estonia” Selts. 1862. aastal oli ilmunud „Kalevipoja“ rahvale mõeldud trükk
hakkasid andma haridust talupoegadele ja teistele vaesematele inimestele, eelkõige eestlastele. Kuna ma pean patriootlikkust ja eestimeelsust hariduse juures äärmiselt oluliseks, siis järeldan, et estofiilide ja haritlaste liikumised muutsid koolihariduse rahvale kättesaadavamaks. 18.-19. sajandil kujunenud haridusel oli palju negatiivseid kui ka positiivseid mõjutajaid. Eriti tähtis oli eestikeelse kirjanduse levik tänu hernhuutlastele ja estofiilidele, kuid hävituslik roll oli laastaval Põhjasõjal, mis viis eestlaste hariduse mitukümmend aastat ajas tagasi. Kuigi leidus mitmeid halbu külgi, siis kokkuvõttes on Vene aeg 18.-19. sajandil minu arvates Eesti haridusolusid pigem parandanud.
Ernst von Baer(embrüoloogia rajaja). · Vennasteliikumine: sai alguse 18.sajandil. Vennakoguduste kindel organisatsioon ja palvemajades valitsev demokraatlik õhkkond, mis ei teinud vahet seistel ega rahvustel, leidis talurahva seas laialdase toetuspinna. · Maltsveti liikumine: levis 1850.aastetl, rajaja oli Juhan Leimberg. Sihiks oli oma rahva päästmine raskest majanduslikust olukorrast usu kaudu. · Estofiilide liikumine: 18.sajandil. Estofiilidele pakkus huvi eksootilised ja väikerahvad. Nad uurisid eesti keelt ja kultuuri, avaldasid ilukirjandust, andsid välja ajalehti ja kooliraamatuid ning asutasid mitmeid teaduslikke seltse. Fr.R.Faehlmanni eestvedamisel loodi Tartus 1838.aastal Õpetatud Eesti Selts, mille eesmärk oli edendada rahva ajaloo ja tänapäeva, tema keele ja kirjanduse kui ka tema poolt asustatud maa tundmist. 1842.aastal loodi Tallinnas Eesimaa Kirjanduslik Ühing
aastal). Seltsi ametlikuks kinnitamiseks pöördutakse haridusministri (?) poole. 18. jaanuar 1838 ÕES sünnipäev. Selts seadis oma teaduslikuks eesmärgiks: edendada teadmisi eesti rahva minevikust ja olevikust, keelest ja kirjandusest ning eestlaste asustatud maast. ÕES algtegevusperioodil on väga tähtis roll eesti soost haritlaste koondamisel. Tegemist on paljuski radikaalsete maailmavaatega inimestega, kes ühel momendil hakkavad end isegi vastandama estofiilidele. Faehlmann on üks juhtioinaid, on ka teisi, nt T.H Jürgenson (kes asus ründama baltisaksa teooriat, nagu eestlased ei oleks Eestimaa põlisasukad). Peeti ettekandeid, sagedaseks ettekandjaks oli ka Faehlmann. Oli üks esimestest, kes hakkab rääkima ka muistse õnnepõlve lõppemisest, eestlaste orjastamisest sakslaste poolt, ning sellest, et rahvas tuleb nõiduse unest vabastada. Kuulutab, et see aeg ei ole enam kaugel. ÕES tegevuse raames hakkab kujunema ka Kalevipoja idee. Idee autor
annaabi.ee 
