kergesti kasutamiskõlbmatuks, kuna tekivad mõrkja maitsega ja rohkem või vähem mürgised ühendid vedelad rasvad räästuvad kergemini kui tahked rasvad. Selle tõttu küllastatakse vedelad rasvad vesinikuga (toimub liitumisreaktsioon) ja saadakse küllastunud rasv. vedel rasv + H2 (katalüsaator) tahke rasv Rasvad e. lipiidid esinevad organismis: neutraalrasvade e. triglütseriididena ( glütserool + 3 rasvhapet, ühendatud estersidemetega fosfolipiididena; glükolipiididena ; kolesterooli estritena (kolesterool ise on alkohol). · rakumembraanide struktuurielemendid, · rasvadepood naha all, lihaste vahel, siseorganite ümbruses; olulised energia ja soojusallikana, · soojusisolaatorina ja kaitsena löökide ja põrutuste vastu, · energiallikana on rasvad 2x energiarikkamad kui süsivesikud ja valgud, · toidurasvaga sisenevad organismi A, D, E, K
Kloroplastid Puuduvad Esinevad Tsütoskelett Puudub Esineb Lisaks nii raku suuruse kui genoomi suuruse erinevus. Eukarüootidel genoom jagunenud kromosoomide vahel, prokarüootidel esineb rõngaskromosoom. 5. Arhede ja eubakterite peamised erinevused - Genoomide struktuur : arhedel esinevad intronid, eubakteritel need puuduvad. - Membraanis lipiidid arhedes eetersidemetega, eubakterite puhul estersidemetega. - Eubakterite rakusein koosneb peptidoglükaanidest, arhede puhul mitte. - rRNA ja ribosoomi valkude koostis erinev. Eubakterite ribosoomid tundlikumad klooramfenikooli suhtes, arhede ribosoomid mitte. - Valkude sünteesil esimene N-terminaalne aminohape on arhedes metioniin, eubakteritel formüülmetioniin. - Eubakteritel on viburite liikumapanevaks jõuks prootonite konsentratsiooni erinevus membraani
segaseoseline (1 3),(14)- D-glükaan. Koosneb 90% tsellotrioosi ja tsellotetraoosi jääkidest (suhe2:1), mis seotud -(1 3) seosega. Ei oma külgahelaid. Mannoosi sisaldavad polüsahhariidid esinevad väikestes kogustes enamikus katteseemnetaimedes. Aromaatse struktuuriga komponendid rakuseinas Kommeliini tüüpi üheidulehelised ja Chenopodiaceae sugukonna esindajad sisaldavad rakuseintes palju kaneelhappe derivaate, peamiselt feerula- ja p-kumaarhapet, mis on seotud polüsahhariididega estersidemetega, Kaneelhappe derivaadid muudavad selliste taimede rakuseinad UVs fluorestseeruvateks. Naaber GAX ahelatele seostunud feerulahappe jäägid võivad omavahel anda ristsidemed fenüül-fenüül tüüpi või fenüül eeter sidemed ja tekitada täiendavaid ristsidemeid (feraksaanid) II kommeliinitüüpi üheidulehelised. Sisaldavad tselluloosi ja GAX. Harunemata GAX ahelad seovad erinevad tselluloosi fibrillid vesiniksidemetega, harunemisel Ara ja GlcA liitumine takistab vesiniksidemete teket
vedelad. Vahade sulamistemperatuur on 60-100°C. Erinevalt rasvadest vahad sisuliselt ei rääsu. Mesilasvaha. Triglütseriidid – kujutavad endast kolmealuselise alkoholi glütserooli triestreid rasvhapetega. Looduslikud rasvad ja õlid on erinevate triglütseriidide segud. Triglütseriidid jagunevad lihttriglütseriidideks ja liittriglütseriidideks. Fosfoglütseriidid – fosfoglütseriidide molekulis on glütserool estersidemetega seotud kahe rasvhappejäägiga ja ühe fosfaatrühmaga. Fosfoglütseriidid jagunevad omakorda fosfatdiüülkoliinid ja fosfatidüületanoolamiinid. Sfingolipiidid – sfingolipiidide ühiseks tunnuseks on nende tulemine 18 C aminoalkoholist sfingosiinist või selle derivaadist dihüdrosfingosiinist. Sfingolipiidid jagunevad sfingomüeliinideks ja glükolipiidideks. Steroidid – steroidid on lipiidid, mille molekuli keskse struktuurse komponendi moodustab
Vesi ja molekulaarne hapnik difundeeruvad samuti läbi membraani. Tsütoplasmamembraan ei lase läbi laenguga ioone või aineid, mis on raskemad kui 100 Da. Näiteks H+, OH-, K+ ja Na+ ioonide difundeerumine läbi tsütoplasmamembraani on takistatud. Bakteri membraan koosneb tavaliselt 40% ulatuses fosfolipiididest ja 60% ulatuses valkudest. Fosfolipiidid on amfoteersed molekulid (vastavalt tingimustele, käituvad kas happena või alusena), millel on polaarne hüdrofiilne ,,pea" ning estersidemetega seotud kaks mittepolaarset ehk hüdrofoobset rasvhappejääki. Tsütoplasmamembraan on veekeskkonnas kahekihilisena nii, et polaarsed pead jäävad membraani väliskülgedele ning hüdrofoobsed rasvhapped membraani keskele. Valgud võivad olla erineval moel membraani sukeldunud või ainult seotud membraani pinnaga sõltuvalt valgust. Lipoproteiinidel on lipiidne saba, mille abil valk kinnitub membraanile, ise membraani sukeldumata.
annaabi.ee 
