Tomat (botaaniline nimetus harilik tomat) on köögivili. Tomatiks nimetatakse ka tomati vilja. Tomati viljad on ümmargused, lapikud või piklikud siledad või ribilised; peamiselt punased, harvemini ka kollased, roosad, violetsed või isegi valged. Peruust Euroopasse tõid tomati 16. sajandil hispaanlased. Hispaanias hakati seda kasvatama ilutaimena; tomati vilju peeti mürgiseks. Toiduks hakati tomatit tarvitama alles 18. sajandil esmajoonelt Itaalias kuid ka Prantsusmaal ja Hispaanias. Eestis tunti tomatit veel 20. sajandi alguseski vähe. Tänapäeval kasvatatakse tomatit kogu maailmas. Avamaal viljeletakse seda kõige enam Itaalias. Tomat on väga valgusnõudlik ning see vajab palju vett. Tomati kõige suurem tootja on Hiina. Tomateid on mitut sorti ja neid rühmitatakse põhiliselt nende suuruse järgi. Tomatisordid: Suureviljalised tomatid on 810 seemnekambriga lihatomatid ehk pihvitomatid, mis
TOMAT Peruust Euroopasse tõid tomati 16.sajandil hispaanlased. Hispaanias hakati seda kasvatama ilutaimena; tomati vilju peeti mürgiseks. Toiduks hakati tomatit tarvitama alles 18.sajandil esmajoonelt Itaalias, kuid ka Prantsusmaal ja Hispaanias. Nende riikide rahvusköögis mängib tomat siiani väga olulist rolli. Ka on need kolm Euroopa suurimad tomatikasvatajad. Prantslased andsid algselt akaatsiaõunaks kutsutud tomatile ka uue imetleva nime pomme d'amour ehk 'armastuse õun', millest hiljem sai pomme d'or ehk 'kuldne õun'. Eestis tunti tomatit veel 20.sajandi alguseski vähe. Tomat on väga valgusnõudlik. Eestis piirab tomatikasvatust avamaal
Sissejuhatus Peruust Euroopasse tõid tomati 16. sajandil hispaanlased. Hispaanias hakati seda kasvatama ilutaimena; tomati vilju peeti mürgiseks. Toiduks hakati tomatit tarvitama alles 18. sajandil esmajoonelt Itaalias kuid ka Prantsusmaal ja Hispaanias. Nende riikide rahvusköögis mängib tomat siiani väga olulist rolli. Ka on need kolm Euroopa suurimad tomatikasvatajad. Prantslased andsid algselt akaatsiaõunaks kutsutud tomatile ka uue imetleva nime pomme d'amour ehk 'armastuse õun', millest hiljem sai pomme d'or ehk 'kuldne õun'. Eestis tunti tomatit veel 20. sajandi alguseski vähe. Keskmiselt sisaldavad küpsed tomatid vett 94%, süsivesikuid 2,9%, valku 0,8%, rasva 0,4%,
" Kontserdi kavas oli kaks M. Saare enda oreliteost. Neist- nagu märgib arvustaja- oli teine "väga uues modernistlikus stiilis kujutatud" ja "väga huvitav". Saart kui hea tehnikaga orelivirtuoosi peab arvustaja "täitsa meistriks" registreerimises ja fraseerimises. Esmakordselt iseloomustatakse siin M. Saare loomingut sõnadega "müstiline", "saladuslik", "modern". Peamiselt need väljendid püsivad, esmajoonelt Saare instrumentaalloomingu suhtes, käibel läbi aastakümnete. Tartus tegutsev laulja, pedagoog, dirigent ja muusikakirjanik L. Neuman väidab, et sõna "modernist" ilmus publiku sekka seoses Tobiasega, kelle laulud läksid "nii oma harmoneerimise kui oma julgemate modulatsioonidega sellest lahku, mis seni oli kuuldud" ja märgib, et "meie juures oli sel 14
tõug kujunes välja XX sajandi 1.poolel, tõug oli arvukaim ( 2/3 veistest) kuni 1970ndate keskpaigani. 20 aasta jooksul arv on vähenenud, moodustab ¼ veiste arvust. tüüpiline värvus oli tumedam või heledam punane, esines heledat ninapeeglit ja sabatutti. viimastel aastatel kohtab sageli valgeid märgiseid või punakirjusid veiseid, samuti ühevärvilisi helebeeze või mustjaspruune. 79. Eesti maatõug sagedamini maakari on ajalooliselt kujunenud koos sisserännanud rahvaga. veist peeti esmajoonelt sõnniku- ja veoloomana, kellelt saadi liha ja vähesel määral ka piima. piima tarbimine oli väike. kujunes välja vähenõudlik, väikese kasvuline ja nudi veis. XIX sajandil tööstuse arengule kaasnes linnade kasv ja vajadus joogipiima ning või järele. turgudel kasvasid hinnad. kohalikku eesti veist hakati ristama sissetoodud tõugudega sõltuvalt turuhindadest liha- või piimatõugudega. kujunesid erineva kehaehitusega punased, punasekirjud või mustakirjud rühmad
annaabi.ee 
