Viimastel aegadel on püütud mõnel pool kujundada ka rahvuskeelset gregoriaani, kuid erilise eduta Gregooriuse laulu tüüpe: Retsiteerimine palvete ja pühakirjalõikude (proosatekst) esitamine üldiselt ühel noodil (retsitatsioonitoonil) lauldes. Noodikirja sünd Oluline muutus noodikirjas sündis 12. sajandil, kui kasutusele võeti nn. Kvadraatneumad. Nüüdsest sai kõiki helikõrgusi märkida täiesti täpselt. Arvatavasti toimusid muutused ka esituslaadis: nii vabu kui etteantud kaunistusi jäi vähemaks. Sellega oli vabalt muutuvast suulisest traditsioonist saanud kirjalik. Gregooriuse laulu edasine areng: 9.-12. sajandil võeti loomingumeetodina kasutusele troop traditsioonilisete tekstide vaba laiendamine vahelekiilutud kommentaaride abil Üldiselt täideti selliste tekstilõikudega algselt vokaliisina kõlanud pikki kaunistusi, kuid täiesti võimalikud olid ka uued meloodiaosad. Troopide baasil tekkis 10.saj paiku
haiglasse. Mees tahaks naisele öelda, et neil neljakümnel koos elatud aastal on ta tegelikult naisest hoolinud, kuigi elu on möödunud kakeldes, riius ja viletsuses. Suurlinna inimese põhjatust üksildusest räägib novell `'Kurbus'', vaeslaste kibedast elust võõraste voli all räägib novell `'Vaska'' ja `'Magada tahaks''. 1887. Aastal ilmunud jutustuses `'Vaenlased'' on võimalik leida vääriliselt obejktiivses esituslaadis kirjanikule sümpaatsed ja antipaaatsed inimtüübid. 1888. Aastat on Tsehhov ise nimetanud oma teiseks debüüdiks. Ta jõudis suurde kirjandusse: seda tähistas tema esimese pikema jutustuse `'Stepp'' ilmumine. Jutustuse `'Stepp'' peategelane on 9-aastane Jegoruska, kelle onu viib linna gümnaasiumisse õppima. Jutustustes `'Tuled'', `'Kihlvedu'' ja `'Igav lugu'' kajastab kirjanik selle ajastu vene intelligentsi elu ja vaimseid otsinguid. `'Palat nr. 6''
Sõjajärgses kunstis levisid looduse rüpes toimuvate tööprotsesside kirjeldused, mis sulandusid maastikku ja lähtusid välise maalilise ilu jäädvustamisest, mida näeb Johannes Võerahansu, Lepo Mikko, Richard Uutmaa loomingus. Maastikumaal kuulus sotsrealismi pingereas teisejärguliste, mittesoovitavate kunstinähtuste hulka ja sellega liialdamist ei kiidetud heaks. Äikesepilvi kogus maastikumaali ümber ka sõjaeelse modernismitraditsioonide jätkumine kunstnike esituslaadis. Aleksander Vardi kargetoonilised talvemaastikud esindasid impressionismipõhist nüansirikast ja rafineeritud toonimaali, mis kuulutati peagi formalistlikuks. Mõned rahvuslikud kunstiteemad leidsid Moskva silmis ootamatult heakskiitu. Eesti kuvandiga sobis kokku kalurite temaatika ja tunnustamist leidis Richard Uutmaa, kes jätkas sõjaeelset põhjaranniku elulaadi romantiseerivat suunda. Katseid lepitada sotsrealismi modernismiga leiab Elmar Kitse mitmekülgsest loomingust.
kujundas välja u 992-1050 lõpuks kompaktse noodisüsteemi, mis on kasutusel tänini. Samuti töötas ta välja õpetuse kergemaks noodilugemiseks, luues kindlaid kõrgusi tähistavate tähtnimetuste süsteemi. Oluline muutus noodikirjas toimus aga 12. sajandil. mil neumadele ilmusid kandilised noodipead Need nn kvadraatneumad märkisid nüüd kõiki helikõrgusi täpselt. Samas vähenes aga neumatüüpide hulk ja arvatavasti toimusid muutused ka esituslaadis: nii vabu kui ka ettekirjutatud kaunistusi jäi vähemaks. Seega oli vabalt muutuvast suulisest traditsioonist saanud kirjalik. 4 Üks suulise traditsiooni (näiteks ka rahvalaulu) omapära on see, et kunagi ei saa me kõnelda laulude autoreist. Samuti ei saa me üht laulu mõista kui muusikalist teost, kuna see eksisteerib paljudes variantides ilma lõpliku kujuta ning võib alati muutuda.
Guido arendas edasi ka noodilugemist, võttes kasutusele silpnimede süsteemi, mis on tuletatud lauljate kaitsepühaku Johannese auks loodud hümni esimese salmi esimestest silpidest. ut, re, mi, fa, sol, la, si. (hiljem asendus ,,ut" tänapäevase ,,do"-ga). 12. saj.-l lisati neumadele kandilised noodipead ehk kvadraatneumad. Nüüdsest sai kõiki helikõrgusi märkida täiesti täpselt (kvadraatkirjas ruudu-, saksa kirjas rombikujulised). Arvatavasti toimusid muutused ka esituslaadis: nii vabu kui etteantud kaunistusi jäi vähemaks. Vabalt muutuvast suulisest traditsioonist oli saanud kirjalik. 13.saj. 1260 lõi Kölni Franco uue notatsioonisüsteemi - neumadest loobuti, iga noot hakkas tähistama üht heli. Iga noot ja paus sai kindla vältuse, ka kindlad arvulised suhted: maxima à longa à brevis à semibrevis à minima 10. Troop, liturgiline draama (lk. 46, 49) 9.-12.saj
annaabi.ee 
