vaatlejate rühmale 16. juulil 1945 kell 5.30 Alamogordo lennuvaebaasi lahistel kõrbes New Mexicos. Seal lõhati aatomipomm võimsusega üle 15 000 tonni trotüülekvivalendi. Kõrbeliiv plahvatuskoha ümber sulas poole kilomeetri raadiuses klaasiks. Rahumeelne rahu Vapustatud pommi hävitusjõust, esitasid vaatlejad juba järgmisel päeval president Trumanile palve mitte kasutada pommi Jaapani vastu enne, kui nad on keeldunud alistumisettepanekust, mis pidanuks Jaapanile esitatama. Uue hävitusrelva moraalne aspekt oli jõudnud kriitilisse punkti. Jaapan oli ägeda pommitamise ja mereblokaadi tulemusena nagunii jõudnud kokkuvarisemise äärele. Liitlaste juhid olid Potsdamis teinud Jaapanile ettepaneku tingimusteta kapituleeruda, kuid 30. juulil keeldus Jaapan seda tegemast. USA valitsus koos liitlastega otsustas heita aatomipommid Jaapanile, et aatomiplahvatustest põhjustatud õud sunniks Jaapanit koheselt alistuma ja hoiaks ära pika ja kuluka invasiooni
moel ja kolmandaks tõmbab teade kulisside taga toimunud vägivallast tähelepanu sellele, mida ei ole näha. Nii omandab see nähtamatu vaatemäng privilegeeritud seisundi. Tragöödia linnriigi vaatemäng Kuigi tragöödia süzeed käsitlesid rohkem või vähem marginaalset, teistsugust, oli teatrietendustel linnriigi demokraatlikus korralduses oma kindel koht. Üks polise kõrgematest ametnikest volitati valima kolm tragöödiakirjanikku, kelle teoseid pidi esitatama linnriigi pidustustel. Kreekas olid näitlejad ja kooriliikmed linnriigi kodanikud ning poeedid mängisid ise oma draamades. Zürii liikmed valiti loosiga. Paralleelselt draamade esitamisega võeti dionüüsiatel vastu kingitusi liitlastelt, kuulutati välja linnriigi heategijad jne. Dionüüsiad pakkusid polisele võimalust näidata ennast oma liitlastele ning sellest tehti vaatemäng. Kuid tragöödia oli midagi enamat kui vaid osa linnriigi korraldatud eneseesitlusest. Tragöödia
aastal Michiganis aset leidnud soogaasiskandaali, milles PBB vaatlejad näitasid välja oma kesist huvi probleemi vastu ja ajasid oma poolhuupi oletustega ajakirjanduse närvi, loodi Õhujõudude poolt Colorado ülikoolis veel teine eraldiseisev komisjon, mille juhiks sai Rahvusliku Standardiameti endine juht Edward Condon. Condoni komisjon (Condon Report) pidi oma uuringutega loodetavalt kinnitama PBB poolt teostatud uuringute tulemusi ja Condoni aruanne pidi esitatama Rahvuslikule Teaduste Akadeemiale kui riigi ametlikku seisukohta peegeldav uuring. Kui PBB ja Condoni aruanne 1969. aastal lõpetatuks kuulutati, siis hinnati identifitseerimatute juhtude hulka umbes 5% juhtudest ja sellega loeti ufode probleem ametlikult lahendatuks. Avalikkus tõlgendas seda loomulikult ufode olemasolu eitamisena. USA vastavates uurimustest lähtusid ka suuremalt jaolt Euroopa riigid, kes ei söandanud enne
See kõik pidi tulema alles pärast sõja lõppu. 23. veebruaril 1917 puhkes mitmetes Peterburi suuremtes tööstusettevõtetes streik, mis paari päeva jooksul muutus ülelinnaliseks - üliõpilased, gümnasistid, maja- ja äriteenijad, mõne päevaga kasvas see streik ülelinnaliseks. Esialgsete loosungitega nõuti töö- ja elutingimuste parandamist, eriti toitlusolukorra parandamist. Streik algas sellega, et arvati, et peterburis saavad toiduained kohe otsa. Samas hakati esitatama ka poliitilisi nõudmisi, keisri tagasiastumist jne. Tekkisid esimesed kokkupõrkeid politseiga. Valitsus saatis rahva vastu sõjaväeüksuse, aga nüüd ei andnud see meede enam tulemus. Rahva vastu suunatud sõjaväeosad läks üle rahva poolele. Juba 27. veebr õhtuks oli Peterburi mässuliste valduses, valitsus ei kontrollinud enam midagi, 27. veebr õhtul alustasid
annaabi.ee 
