vepsa ja isuri keel ning ka soome keele idamurded. Kuni praeguseni on nendes keeltes ligi kakssada ühist sõna, mis teistes keeltes puuduvad. Põhjarühma murrete kõnelejad elasid praeguses Lääne-Soomes ning nendest kujunesid välja hilisemad edelamurded nind Häme murded. Lõunarühma murdeid, mis olid eesti keelele kõige olulisemad, kõneldi Soome lahe lõunakaldal, enamasti praegusel Eesti alal ja Läti põhjaosas. Olulisim ühisuuend sellele murderühmale on näteks „õ“ sündimine esisilpi varasema „e“ ja „o“ asemele. (Rätsep 2002: 11) Läänemeresoome murrete lõunarühmas eraldus esialgu kolm hõimumurret, mida nüüd on nimetatud liivi, Ugala ehk lõunaeesti murdeks ja maamurdeks ehk põhjaeesti murdeks. Märgatava lahknemiseni viisid meie ajaarvamise esimestel sajanditel viisid uuendid. (Rätsep 2002: 12) Esimesel aastatuhandel võis alguse saada ka maamurde lahknemine neljaks murrakuks, hiljem murdeks
Neist murretest kujunesid hiljem läbi mitme vaheastme karjala, vepsa ja isuri keel ning soome keele idamurded. Põhjarühma murrete kõnelejad asustasid praegust Lääne-Soomet ja neist murdeist arenesid eeskätt hilisemad edelamurded ning Häme murded. Lõunarühma murdeid kõneldi Soome lahe lõunakaldal enamasti praeguse Eesti alal ja Läti põhjaosas. Tollele murderümale on seni leitud üsna napilt ühisuuendeid. Olulisimad on näiteks õ sündimine esisilpi varasema e ja o asemele, ksi-tunnuseline tingiv kõneviis jne. Läänemeresoome murrete lõunarühmas eraldus esialgu kolm hõimumurret, mida nüüd on tinglikult nimetatud liivi, Ugala ehk lõunaeesti murdeks ja maamurdeks ehk põhjaeesti murdeks. Võib arvata, et esimestel sajanditel viisid just uuendid märgatavale lahknemisele. Esimesel aastatuhandel võis alguse saada ka maamurde lahknemine neljaks murrakuks, hiljem murdeks
regrammatikalisatsiooni tulemus. Kuna kirjakeel on loomult konservatiivne ja grammatikalisatsioon kujuneb ennekõike kõnekeeles, siis tekitab grammatika evolutsiooniline uuenemine enamasti vorme, mis korrektsesse kirjakeelde ei sobi (vä-küsimus, tänu ja läbi tähendusnihked jne). 3 4. Kuidas on tekkinud vokaal õ eesti keelde? Enne 1000 AD. Õ tekkimise põhitingimus: kui esimeses silbis e ja taga a. Õ sündis esisilpi varasema e ja o asemele (merta > mõrta, polvi > põlvi). Õ tekkimine on toimunud mitmes järgus.Eesti keeles on õ vanem kui vene keeles.Läänemeresoome keeled jagunevad vastavalt õ esinemisele kahte rühma: lõunarühma keeled ja põhjarühma keeled. Lõunarühma kuuluvad eesti, vadja ja liivi keel, neis esineb õ. Põhjarühma keeltes õ-d pole. 5. Kuidas on tekkinud eesti keelde vältevaheldus? Mitme häälikulise teguri toimel eristus eesti ala murretes II ja III välde
Praeguse VV kohta kasutatud terminit “hiline VV”, mis hakkas tekkima 13. sajandil. Nn Veske-Collinderi teooria: kui sõna lüheneb ühe silbi võrra, siis hääldus intensiivistub, et kogupikkus säiliks samana. Nn asepikendus osastavas käändes, kui kadus lõpp -ta. Ariste teooria. 1947. a on Ariste väitnud, et just esisilbi välte pikenemine põhjustas kolmanda silbi ärajäämise. Esisilp pikenes isokroonia (samapikkuspõhimõtte) tõttu. Esisilpi hääldati pikemalt siis, kui teine silp oli lahtine, ja lühemalt, kui teine silp oli kinnine. Kinnine silp nõudis rohkem hääldusenergiat. Nähtus kasvas üle VV-ks, kus välte erinevust hakati tõlgendama grammatilist tähendust kandva vaheldusena. Osastava lõpp kadus. Mati Hindi teooria. 13. sajandil väljendati AV-likes sõnades grammatilisi tähendusi tüveteisenduste teel
annaabi.ee 
