Kas Eestimaa võib loota minule ja minu eakaaslastele? Kallid kuulajad! Täna oleme me siia kogunenud, et rääkida taas oma kallist kodumaast. Eesti Vabariik saab 91. aastaseks. Täna, seda tähtsat päeva tähistades peame me eelkõige mõtlema oma esivanematele ja neid tänama. Tänu neile elame me praegu iseseisvas riigis. Nemad võitlesid Eesti rahva ja riigi vabaduse nimel. Nüüd on kasvamas uus põlvkond, kes peab andma oma panuse Eesti riigi jaoks ning hoidma selle vabadust. Kas Eestimaa võib loota minule ja minu eakaaslastele? Enamik arvaksid kindlasti, et tänapäeva noori ei saa usaldada ja nende kätesse tuleks viimse asjana riigi saatus anda. Meist ei ole eriti hea mulje jäänud. Nooruse kohta kuuleme enamasti halvustavaid arvamusi, ikka ja jälle kui hukas see on. Tegelikult on see vaid esmamulje, mida pakuvad inimestele rohkelt massimeediumid. Paraku on just tragöödia see, mis müüb ja inimestele huvi pakub. Tihtipeale ag...
veebruaril 2020 Viini Rahvusooperis. Dirigeeris Andris Nelsons, lavastas Franco Zeffirelli, solistidena esinesid Nadia Krasteva, Massimo Giordano, Ildebrando D'Arcangelo, Anna Netrebko. Orkester: Viini Riigiooperi orkester, koor: Viini Riigiooperi koor, Viini Riigiooperi lastekoor, tantsib: Viini riigiballett. Bizet Carmeni muusikalised teosed on alati olnud ühed minu lemmikuid. Enim armastan ma Habanerat, võibolla seetõttu, et see oli üks esimesi teoseid, millega klaveril esinesin. Kuigi olin vaid kaheksa aastane, läks teos mulle kuidagi väga hinge. Kui klaveriõpetaja mulle esimest korda nooti näitas ning Carmenit veidi lähemalt tutvustas olin kohe kindel, et tahan seda ooperit kunagi ka teatris näha. Mulle meeldis nooremana muusika kõrvalt ka näitlemisega tegeleda ning pikka aega oli mu suurimaks unistuseks ühel päeval ka ise suurel laval Carmenit etendada. Lisaks sellele Carmeni esitlusele olen varem näinud ka Eestis (Vanemuises) ning ühes Tšehhi
Seal pidas jumalateenistusi noor ja heasüdamlik preester, ma võrgutasin ta. Ma veensin teda, et ta koos minuga põgeneks ja me saaks rahus koos elada. Meil polnud aga raha ja selleks varastas ta kirikus pühad nõud ja müüd need maha. Enne lahkumist, meid aga võeti kinni. Vangistuses võrgutasin ma aga valvuri poja ja põgenesin. Lille'i timukas aga leidis mu ja põletas mu õlale häbimärgi liiliaõie. Me aga põgenesime koos Berryesse ma esinesin seal preestri õena. Meie krikla isand krahv de la Fere (hiljem esinem Athose nime all) armus minusse ja palus mind endale naiseks. Me põgenesime koos ja minust sai krahvinna de la Fere. Peagi avastas mu abikaasa, et olen häbimärgistatud. See järel otsustas ta mu üles puua. Ma jäin aga ellu ja põgenesin taaskord. Ma abiellusin uuesti, seekord Lord Winter'iga. Peagi sain ma teada, et olen tema pärija, otsustasin ta mürgitada.
Bulgakovi lohutuseks võiks öelda, et teoses oli miski (ma ei suutnudki selgusele jõuda, mis), mis ei lasknud mul raamatut pooleli jätta, vaid sundis seda kuidagimoodi lõpuni lugema.Kui "Meister ja Margaritat" võrrelda teiste kohustusliku kirjanduse nimekirjas olevate raamatutega (mida mina lugenud olen), siis mina asetaksin selle teose pingerea lõpukohale. Lõpetuseks võiks natukene selgitada minu teooriat raamatute jagamisest, kuna see tekitas seminaril, kus ma ettekandega esinesin, palju vaidlusi.Mina jagan ilukirjanduslikud raamatud meeste- ja naisteraamatuteks.Naised loevad meesteraamatuid kui ka mehed naisteraamatuid, kuid üldine maitse on siiski eristatav.Täpset piiri nende vahele ei saa panna, sest üleminek meesteraamatust naisteraamatuks on sujuv.Tüüpiline naisteraamat on piltlikult öeldes selline, kus umbes iga kolme lause tagant on mainitud sõna "armastus" jms., tekstinäide peaks olema midagi
Bulgakovi lohutuseks võiks öelda, et teoses oli miski (ma ei suutnudki selgusele jõuda, mis), mis ei lasknud mul raamatut pooleli jätta, vaid sundis seda kuidagimoodi lõpuni lugema.Kui "Meister ja Margaritat" võrrelda teiste kohustusliku kirjanduse nimekirjas olevate raamatutega (mida mina lugenud olen), siis mina asetaksin selle teose pingerea lõpukohale. Lõpetuseks võiks natukene selgitada minu teooriat raamatute jagamisest, kuna see tekitas seminaril, kus ma ettekandega esinesin, palju vaidlusi.Mina jagan ilukirjanduslikud raamatud meeste- ja naisteraamatuteks.Naised loevad meesteraamatuid kui ka mehed naisteraamatuid, kuid üldine maitse on siiski eristatav.Täpset piiri nende vahele ei saa panna, sest üleminek meesteraamatust naisteraamatuks on sujuv.Tüüpiline naisteraamat on piltlikult öeldes selline, kus umbes iga kolme lause tagant on mainitud sõna "armastus" jms., tekstinäide peaks olema midagi
Ma hakkasin oma arvamusi välja ütle-ma, vastu vaidlema. Siinjuures tuli mul kõigepealt veenduda selles, et kuni ma ise polnud omandanud küllaldaselt tead-misi ega vallanud vaidlusaluseid küsimusi, oli täiesti lootusetu keda tahes ümber veenda. Siis ma hakkasin tuhnima neis allikais, kust nemad ammutasid oma kahtlast tarkust. Ma hakkasin lugema raamat raamatu järel, brosüür brosüüri järel. Ent ehitusel muutusid vaidlused järjest kuumemaks. Iga päevaga esinesin ma aina paremini, kuna omasin juba rohkem andmeid nende eneste teadusest, kui minu vastased ise. Kuid väga varsti saabus päev, kui minu vastased võtsid kasutu-sele sellise järeleproovitud vahendi, mis muidugi kõikidest kõige kergemini võidab terve mõistuse: vägivalla ja terrori. Mõned minu vastaste juhid 21 seadsid mind valiku ette: kas lahkun ehituselt kohe ja vabatahtlikult või mind heidetakse seal kusagilt alla
annaabi.ee 
