Alguse rahulikult tempole lisandub järsem, kiirem klaveri meloodia, millele vastab ka tsello. Mõlemad teosed olid valitud sellise vahelduva tempoga, mis sobisid hästi laupäeva õhtusse, säilitades peale kontserti erksuse ja lõõgastatud tunde. Ma läksin seda kontserdit kuulama, sest olen lapsepõlves Andreas Lendiga kokku puutunud palju, seoses tema ema, Maris Lendiga, kes oli mu õdede flöödi õpetaja mingi me esinesime samuti koos, kui ma mängisin kannelt, õde flööti, Andrease õde saatis klaveril ning Andreas mängis tsellot. Ruum, kus kontsert toimus oli üsna tavapäratu, sest tegemist oli tsaariaegses stiilis ruumiga, kuhu olid toodud toolid. Saali mõõtmete kohta, oli toole ning kuulajaid palju, mis tingis ka lämbuse ja õhu nuppuse. Sellegi poolest oli tegu head klassikute/romantistide teostega, kelle loomingu kuulamine lõõgastas pärast rasket koolinädalat.
olevas korteris. Seal ma elasin ühe aasta ja seejärel kolisin Koreli tänavale olevasse korterisse. Kui ma olin peaaegu kolme aastane läksin ma oma kodukoha lähedal olevasse Sõlekse lasteaaeda. Minu kasvatajateks oli Merle ja Piia. Perekonna nimesid ma ei mäleta. Lasteaias mulle ei meeldinud eriti käia, kuna seal pidi lõunati magama. Lasteaias oli palju erinevaid üritusi. Üks nendest oli isadepäev. Kasvataja Merle õpetas meie rühma poistele toreda tantsu selgeks, millega me esinesime isadepäeval. Meil olid mängu-sangpommid käes, millega me tantsisime. Minuga samas rühmas käis paralleelklassi poiss Karl-Erik Org. Kui me esinesime siis me olime üksteise kõrval ja pidime sangpommidega keerutama. Ma keerutasin seda ja järsku lõin kogemata Karlale vastu pead sellega, aga sellegi poolest me tantsisime edasi. Minu lasteaiaaja kõige suurem sõber oligi Karl-Erik Org. Minu rühmas käis ka osad minu klassivennad nagu Marko Benno Siig, Olaf Teder ja Talvar Henning.
kolkapatrioot. Kuidas on teie suhted Suure-Jaaniga? Suhted on head. Pean end natukene ka suurejaanilaseks. Juba sellepärast, et mu vennad Peeter ja Hendrik olid suurejaanilased, aga ka mu head sõbrad Artur Kapp, Mart Saar, Villem Kapp ja Julius Vaks. Neist kolm olid konservatooriumi õppejõud, Villem Kapp siis veel üliõpilane. Juba sajandi algusaastail, kui õppisin Mart Saarega koos Peterburi konservatooriumis -- mina trompetit, tema orelit, esinesime sageli Suure-Jaani kirikus ja "Ilmatari" piduõhtutel. Saarega on mul veel teist laadigi suhted. Meie abikaasad on õed, minul Alma, temal Eliise. Külastasin vahetevahel heliloojat ka Hüpassaares, siis ka Kappe Suure-Jaanis. 1943. aastal, kui olin veel Tallinna konservatooriumi direktor, evakueerisime kooli Suure-Jaani lähistele Lahmuse mõisa. Järgmise aasta kevadel toimus sealse pargi põlispuude all konservatooriumi pidulik lõpuaktus ja diplomite kätteandmine. Lõpetajate
Päts, paludes vahendada oma märgukirju, arupärimisi ja ettepanekuid. Kuna Luiga arvates oli lugejal vaja nalja ja satiiri, asutas ta "Päevalehele" nalja- ja pilkelisa "Sarjaja" (ilmus 1912-1914). Ometi algas aasta 1913 "Päevalehe" toimetuses ühise kirjaga Georg Eduard Luigale, väljendades teravat rahulolematust toimetaja kuldse kesktee suunaga. Eduard Virgo kirjutas oma sõbrale Eduard Vildele: "Tulime kokku ja tegime liidu Luiga vastu. Esinesime siis ühiselt kirjalikkude "soovidega", mille kaudu endi vabadusele garantiisid nõudsime." "Päevalehe" ajakirjanikud ei olnud rahul, et toimetaja oli nende sõnavabadust piiranud. Luiga astus ajutiselt tagasi, jäädes toimetuse koosseisu, kuid kolme kuu pärast asus uuesti toimetuse etteotsa lubadusega, et toimetusesiseseid lahkarvamusi hakkab lahendama toimetuse nõukogu. 1914. aasta alguses läks siiski seitse ajakirjanikku toimetusest minema, pidades ülekohtuseks ja solvavaks
annaabi.ee 
