tundega nagu armastus. Luuletus kogumikust ,,Lõige", millel puudub pealkiri ning luuletus ,,Aeg" on mõlemad Kareva loomingud, kus armastust on kujutatud salapärasena. Peale nende kahe luuletuse kohtab salapärasust armastuse kujutamises ka Kareva luuletustes nagu ,,Tsurr armastus!" ja ,,Üle kuristiku," mis on mõlemad ilmunud kogumikust ,,Päevapildid" just nagu täna analüüsitud luuletus ,,Aeg". Kõik need luuletused on Doris Kareva esikkogust, mis tõttu seisneb armastuse salapära kujutamine selles, et armastust just kui veel kartakse ning ei saada aru veel täpselt, milline armastus tegelikult on ning mis ta endaga kaasa toob. Doris Kareva 2007. aastal ehk 29 aastat pärast esikkogu avaldatud luulekogu ,,Lõige" suhtub armastusse teise vaatevinkli alt. Armastust kujutab Kareva endiselt salapärasena, kuid nüüd on ta kindlameelsem ning teab, milline armastus on ning mis on selle jõud
"Atlas" on õhuke kogu, mis sisaldab vaid 25 teksti ja raamatu toimetaja Jürgen Rooste järelsõna. Uus luulekogu tundub olevat läbimõeldum ja viimistletum. Kui rääkida stiiliotsingutest, siis need on teatud mõttes lõpule jõudnud: "Atlase" vabavärss on napp ja täpne, sageli on sel rohkem ühisjooni proosa kui luulega. Pole enam puhtalt ühele voogavale rütmile üles ehitatud luuletusi ja loobutud on ka riimist, mis veel eelmises kogus siin-seal sisse tikkus. Juba esikkogust alates on Andral teatud kindel teemaring, mida ta raamatust raamatusse on lihvinud ning mis "Atlases" üha teravamaid ja mõjuvamad piire omandab. Ühe väikse omaette kimbu moodustavad kõikenägeva silma luuletused, kus mingi omnipotentne vägi teab kirjutavast subjektist rohkem kui ta ise. (Mariliin Vassenin 2009) saja aasta pärast on täpselt kaks võimalust kas meie oleme surnud
......................................................................9 KASUTATUD KIRJANDUS:.......................................................................................10 Elu- ja loometee Õige vähe on Eestis kirjanikke, kes ei ela Tallinnas või Tartus. Andres Ehin elab koos Ly Seppeliga Raplas, mis oleks justkui linn, aga Tallinna poolt vaadates väga maa moodi. Ehin, 65-aastane mees, ütleb uhkusega, et on luuletanud juba üle neljakümne viie aasta. Ja alates esikkogust "Hunditamm" (1968) on ta harrastanud järjekindlalt sürrealistlikku luulet. Kas pole see tõeline haruldus meie muidu maalähedase ja üsna möödapääsmatult realistliku luule taustal? Kust on selline mees tulnud? "Mina olen made in Schwitzerland," ütleb Andres Ehin seepeale uhkusevarjundiga. Ehini isa oli 1930ndatel Eesti majandusesindaja Rahvaste Liidu juures Sveitsis, ema õpetas aga Prantsusmaal Nantes'i linnas sealsetele preilidele inglise keelt
MATS TRAAT (1936) Elust Sündinud Tartumaal Palupera vallas põllutöölise pojana. Töötas põllumajanduses, õppis traktoristiks. Lõpetanud Moskva Gorki-nimelise Kirjandusinstituudi kirjaniku ja filmistsenaristina. Töötanud Tallinnfilmis toimetajana. On kirjutanud O. Lutsu ,,Sügise" stsenaariumi. 1970. aastast kutseline kirjanik. Loomingust Loomingus on olulised teemad maaelu, ajalugu ja inimpsüühika vaatlemine. Alustas luuletajana. Kokku avaldanud 18 luulekogu. Esikkogust ,,Kandilised laulud" (1962) alates on teda jäänud saatma kandilise maamehe imago. Tema looming on tõsine, murelik ja rahvalik. U 40 aastat on ta kirjutanud luuletsüklit ,,Harala elulood", mis on hauakirjalaadsed portreed konkreetsetest inimestest, kes on maetud Harala kalmistule ja annavad ülevaate eestlaste saatusest 20. sajandil. Avaldanud 1966. aastal proosa debüütkogu "Koputa kollasele aknale", saavutas suurema tähelepanu lühiromaaniga "Irdinimene" (1967)
annaabi.ee 
