Kristiina Ehini luulekogu ,,Emapuhkus’’ analüüs Luulekogu kätte võttes ning seda esimese hooga sirvides, jättis see mulle meeldiva mulje. Esikaanelt vaatab vastu joonistus naisest õunaga ning raamatu tagakaanel on pilt luulekogu autorist Ehinist, kes kannab tumedat kleiti, millele on tikitud tema esivanemate nimed koos aastaarvudega. Samuti võib tagakaanelt lugeda lühikest luulekogu tutvustust, mis annab teada, et luulekogu on Kristiina Ehini viiendana ilmunud luulekogu (2009.a), kirjutatud kahe aasta jooksul väikese lapse kõrvalt ning, et luuletusi saadavad katkendid perepärimusest.
Eesti Naise arvustus ( Juuni 2011 ) Ajakirjal seisab suurelt helesiniste tähtedega Eesti Naine suurim kuukiri naistele. Esikaanelt vaatab vastu kelmikate silmadega Ülle Lichtfeldt. ,,Otsides Härra Õiget", ,,Abort valus kogemus" ja ,,Enneta haigusi" - esikaaneteemad. Kas me seda kõike juba kuulnud ei ole eelmiste aastate numbrites? Ehk annab selgust ajakirja sisu. Kuukirja sirvides selgub, et teemasid koostades on arvestatud keskmise eesti naise vajaduste ja huvidega, rääkides armastusest, lastest, perekonnast, tervisest jms. Piltidel on kujutatud küpsemaid naisi, kes ilmselt ongi ajakirja lugejad
saavad enamasti igalt müüjalt vahva tootenäidise, kuid lihtsurelik peab rohkem vaeva nägema. Publiku palvel läheb Tallinna Kaubamaja Iluosakonda tuntud Eesti lauljatar, kes küsib eksperimendi käigus igast letist midagi uut ja põnevat. Ta ütleb, et plaanib vahetada välja oma vana parfüümi ja soovib endale testimiseks uut näokreemi, puuderkreemi ega ütle ära ka heast näomaskist. Tuntud lauljatar, kes vaatab meile kvartalis vähemalt korra mõnelt esikaanelt vastu, soovib eksperimenti tehes jääda anonüümseks, sest vastasel juhul võivad tootenäidiste imelise maailma uksed talle edaspidi suletuks jääda. Kuidas läheb sama tuuri tegema hakkaval kenasti riietatud naisel, kellel on kuulsusega samasugused soovid, kuid kes ise pole kuulus? Ka tema plaanib vahetada välja oma vana parfüümi ja soovib endale testimiseks uut näokreemi, puudrekreemi ega ütle ära ka heast näomaskist.
et tagada vaenlase kujutluspilt ühiskonnale, hoidmaks seda koos. Neokonservatiivi Carl Schmitti sõnul peab olema vastase kujutis selleks, et oleks ühiskond. See on väga ohtlik asi kuna see tähendab, et poliitilised parteid, poliitikud, poliitika üldiselt põhineb suurel müüdil. Peaaegu kõik n.ö. terroristid vabastati süüdistusi esitamata, aga seda muidugi pärast seda, kui nad kõigile näitamiseks esikaanelt läbi olid käinud. 07.07.2005 plahvatas Londonis kolm rongi ja buss, tappes 56 inimest. Sel hommikul ,,lihtsalt juhtus olema" ka anti-terrorismi õppus. Kusjuures täpselt samas rongijaamas, samal ajal ja tegemist oli sama pommitamise stsenaariumiga. Põhjus, miks hävitajad kaksiktornidesse lennanud lennukeid enne katastroofi ei leidnud, on selles, et samal ajal toimus ka palju sõjaväe õppusi. Radarile oli lisandunud palju tulukesi õhukaitse kirde sektoris. ,,Meid
kõrgekontsaliste kingadega. Mõlema naise käsi katavad valged kindad selge kodanlik igand. Kaanetüdrukud ilutsevad "Estonia" ooperiteatri taustal, kusagil pole näha progressi tunnuseid suitsevaid tehasekorstnaid ja kommunismi ehitavaid kraanasid. Peab tunnistama, et tegemist on ühe ideoloogiliselt väga ebaküpse asjandusega, kus miski ei vasta sotsrealismi nõuetele rahvuslikku vormi ega sotsialistlikku sisu "Moealbumi" esikaanelt ei leia. Vestluses Melanie Kaarmaga selgus, et tsensuuriorganite kontroll moekunstnike toimetuste üle oli minimaalne, kuna tegemist oli nõukogude kunstide hierarhilise trepi ühe madalaima astmega. Arvatavasti ainult seetõttu sai säärane ebanõukoguliku ilmega ajakiri üldse trükki minna. Kord aastas ilmuma määratud "Moealbum" pakkus rõivamudeleid igaks hooajaks ja elujuhtumiks. Esimeses 30-leheküljelises numbris olid sellised rubriigid nagu
annaabi.ee 
