"Pansion Schöller ehk Kui onu hullumajas käis" (näitejuht Märt Mõrd). Teatri-ja kunstiühingu Ugala põhikiri registreeriti Pärnu Rahukogus 10. jaanuaril 1920, asutajaliikmeina kirjutasid sellele alla Armin Hunt, Ernst Hunt ja Jaan Altleis. Nime Ugala kui viite kahele iidsele Eesti maakonnale, Ugandile ja Sakalale, soovitas asutatavale teatrile kirjamees Friedrich Kulhbars. Tööl haarati raginal sarvist, juba 25. jaanuaril jõudis esietenduseni Kitzbergi "Punga- Mart ja Uba-Kaarel" ning 7. veebruaril Wolzogeni "Valge leht". Keegi toonastest ugalalastest polnud saanud teatriharidust. Teatri kunstilise taseme tõstmiseks korraldati 1920. aasta suvel kursused, mida juhatas Karl Jungholz ning mille lõputööna sündis Eesti esimene vabaõhulavastus Viljandi Lossimägedes kanti ette Oscar Wilde'i "Salome". (Suvekursusi korraldati ka 1922., 1925. ja 1926. aastal ning need aitasid teatri kunstilist taset tublisti edendada.)
ja raske töö. Öpilased on maitsnud juba magusat vilja, mis kannab nime looming, mis sest et see vili võib olla ka väga mõru. Järgmisel hommikul on nad taas klassis toe juures. Balletiartisidid Balletiartistide väga suur osa elust kulub treeningutele. Treeningud toimuvad igapäev ja kestavad mitu tundi. Treeningu ja proovide perjood kestab kuni esietenduseni välja. Tantsupartiisid ei kirjutata ülesse nagu tehakse seda Draamateatri etendustel. Kogu lavalise liikumise näitab ette ja seletab artistile teose lavastaja, ballettmeister.Balletiartist peab visuaalselt tajuma, mõistma ja mälus talletama ning füüsiliselt taaslooma kogu oma osa plastilise joonise, kogu selle tantsulise struktuuri. Peale selle peab ta ka meelde jätma oma
Kirjutas sel perioodil vokaalseid lavalisi suurvorme. Schönbergi esimene täielikult atonaalne teos on ,,Kolm klaveripala" op.11, mis loodud 1909 ning tähistab kolmanda loomeperioodi algust [2]. 1909. aastal kirjutas Schönberg Marie Pappenheimi libertole pooletunnise lühiooperi ,,Ootus", mis helilooja ise nimetas ,,hirmuunenäoks". ,,Ootus" on ühe tegelasega monodraama, kus naine suurest armukadedusest tapab oma kallima. Kuigi ooper valmis 1909, jõudis ooper esietenduseni Zemlinsky dirigeerimisel alles 1924.aastal Prahas. Tänapäeval esitatakse ,,Ootust" kontsertettekandes, lavastatakse aga haruharva. Melodraama ,,Kuu-Pierrot" (1912) naishäälele ja kaheksale intsrumendile on Schönbergi atonaalse perioodi tippteos. Uuenduslik on laulja vokaaltehnika: Schönberg kasutab siin esmakordselt kõnelaulu, mis on selline vokaaltehnika, kus solist jälgib küll täpselt rütmi, kuid helikõrgust intoneerib ligilähedaselt, pooleldi nagu meloodiliselt rääkides
Tähtlavastused Teatriloolased väidavad, et Hugo Raudsepa näidendi «Mikumärdi» esietendus Draamastuudio Teatris 1929. aastal päästis valla rahvusliku dramaturgia buumi. Selle laines dramatiseeriti ja lavastati 1930ndail ka kõik olulisemad Tammsaare ning Lutsu teosed ning nii pandi alus nüüd juba kooliklassikaks saanud teoste üldrahvalikule populaarsusele. Eesti teatri ja draama järgmine viljakam koostööperiood langeb 1950.1960. aastate vahetusse, kui esietenduseni jõuavad Juhan Smuuli, Egon Ranneti ja Ardi Liivese näidendid. 1955. aastal hakkab draamateatris tööle ka Moskvas lavastamist õppinud Voldemar Panso, kes paneb aluse teatraalse rezii taassünnile ning toob lavale hulgaliselt eesti kirjanduse põnevaid tõlgendusi. Olgu siin mainitud neist ainult mõned kõige kuulsamad: Tammsaare «Inimene ja jumal» (1962), Smuuli «Kihnu Jõnn» (1964), Traadi «Tants aurukatla ümber» (1973). 1980
1994: Hans Christian Anderseni "Nukkude akadeemia" Elmo esimene töö õppejõuna oli Ingo Normeti 16. lennuga. Lavastus, mille aluseks ei olnud näidend, ega dramatiseering. Esimene sõna öeldi etenduses 35. minutil. Etendus räägib nukust lastetoas, kes tahab öösel elustuda ning saada inimesetaoliseks. 1995: Alexandre Dumas "Kolm musketäri" Puhtmajanduslikult oli teatrile suvelavastust vaja. ,,Musketäride" viimase osa teksti sai Elmo kätte, kui esietenduseni oli jäänud napilt neli päeva. Musketäre mängisid Allan Noormets, Marko Matvere, Jaanus Rohumaa ja Indrek Sammul. 1995: Anton Tsehhovi "Pianoola ehk mehhaaniline klaver" Tsehhovit on ta nii palju lavastanud, sest ta tahaks neis tükkides ise mängida. Alguses saadi tekst kätte soome keeles, hiljem ka vene keeles. 1996: Dario Fo "Elizabeth - naine juhuse tahtel" Elmo Nüganen on öelnud, et see etendus on täielik läbikukkumine. Seda ei mängitud eriti
annaabi.ee 
