vabaks, tehes sellega hoopis kahju, mitte head. Sõjas peab seisma iseenda ja oma kodumaa eest, mitte kaasa tundma vaenlastele. Selleks hetkeks peab domineerima rangus ja peab omandama kalgi südame ning mitte alla andma. Armastuses peab välja näitama hoolivust ja hellust. Siin kohas on Remarqeu välja toonud kaks olekorda, kus ei saa eksida ja mis vajavad erinevaid käitumisi. Kui õigesti ei käitu ega kohane, siis võib asjaolud muutuda väga imetuks, nagu seda juhtus Ernstiga teose lõpus, mil ta sai oma vea tõttu surmava kuuli. E.M. Remarque'l on see raamat igati õnnestunud ja on näha, et ta on sellega palju vaeva näinud, sest tõesti on see väga hea ja kaasahaarav teos.
Igasuguste kuntivoolude vastased manifestidki ei puudunud. Ühesõnaga, alates 1916. aasta suvest alates sai sellele voolule nimeks ,,dada", mis pidi olema pudikeelne variant Voltaire´i nimest. Dada sai tuntuks 1917. aastal. Dadaistid omasid enda galeriid ja andsid välja ajakirja. Kui dada sai rahvuslikuks, siis hakkas Zürichi rühmitus vaikselt lagunema. Eelpool mainitud tegelased Huelsenbeck ja Ball lahkusid linnast. Hans Arp asus dadaismi edendama koos Max Ernstiga, Kölni linnas. Eelnevalt oli ka Ameerikas toimunud omamoodi dada-liikumine, kui Duschamp Pariisist sinna läks ja enda ümber dada pooldajaid hakkas koguma. Dada ei tekkinud tegelikult neist eelnevatest liikumistest. See vaimsus tekkis küsimustega, kas sõda on õigustatud, kas sõda on illusioon, kas ka kunst on seetõttu illusioon, kas modernism või kubism on midagi saavutanud, kas mitte futuristid ei propageerinud sõda? Dadaistid ei võtnud
ta teda enam kunagi ei jäta. Varsti oli selge, et Gala ja Dalí olid lahutamatud. Kui Eluard nõudis, et abikaasa koos temaga Pariisi tagasi pöörduks, otsustas naine Dalí juurde jääda. Tema suhe Salvadoriga ei avaldanud Dalí ja Eluard'i sõprusele ilmselt halba mõju. Gala ja Paul jäid lähedasteks sõpradeks. 1916. aastal abiellusid nad Pariisis. Gala oli oma mehe kaudu tuttav sürrealistide ja ka paljude teiste avangardsete kunstnikega, muuhulgas saksa maalikunstniku Max Ernstiga, kes oli pärit Kölni lähedalt Brühlist ja kellega tal oli suhe. Galal oli terav kunstitaju, mida sürrealistid kõrgelt hindasid. Dalí oli Gala näol leidnud unelmate elukaaslase, kelleta oleks tema hüsteeria võib-olla haiglaseks muutunud. Gala oli Salvadorile peale kauaigatsetud täiusliku armastatu ka elutähtis terapeut, nagu kunstnik oma kirjutistes ikka ja jälle toonitas. (Weyers, 2006; Salvador, 2001; Dalí, 1999) 4.3. Sürrealistide rühm
Neid kahte nädalat elavad Ernst ja Elisabeth kui kahte aastat. Iga päeva elatakse rikkalikult, kui viimast päeva: käiakse peenes restoranis einestamas, igal õhtul juuakse elu terviseks. Nad abielluvad (osalt armastuse, osalt olude sunnil, kuna Ernst ei saanud muidu täieõiguslikult Elisabethi juures olla ning Elisabeth sai abiellumisel sõduriga riigilt toetust). Vahepeal sajavad pidevad pommirahed linnale. Elisabethi korter hävib, mitu ööd elavad nad Ernstiga põhimõtteliselt lageda taeva all. Järsku, täiesti juhuslikult märkab Ernst keset lagunud varemeid üht täiesti tervet aiaga maja. See on proua Witte külalistemaja. Noored viibivad seal paar päeva ning Ernst suudab kindlustada Elisabethile sinna majja toa, ise peab ta aga rindele naasma. Rindel olemine osutub eriti vaevaliseks. Graeber teab, et Saksamaa on sõda kaotamas. Ometi pidi ta tagasi sõtta minema, tapma mitte millegi eest. Hetkegi ei saa ta Elisabethile mõtlemata olla
annaabi.ee 
