nõudliku lugeja kõiki vajadusi rahuldav informatsioonikeskus. Tsensuur Nagu nõukogude ajal tavaks, oli klantsima löödud fassaadi taga nii mõndagi räpast leida. Eelneva ilusa positiivse jutu juurde siis tegelik reaalsus ja nõukogude võimu telgitagused toimingud. 1945.a. tuli käsk keelatud kirjandus eraldada ja paberivabrikusse saata. Weltmann ja rektor Koort päästsid oma põhjendustega raamatud hävitamisest. Moodustati erifond keelatud kirjanduse hoidmiseks. Ülikooli raamatukogu jätkas hoole ja hirmuga keelatud kirjanduse väljakorjamist. Keelustatud teoste sedelid tuli kataloogidest eraldada ja moodustada neist erikataloogid. Erifond muudkui paisus ja tööl ei paistnud lõppu. Raamatuid võeti erifondi aktideta, seega puudavad andmed, palju ja mida võeti. 1946.a juunis määrati spetsfondi juhtima M. Sõstsikov. Ta alustas energiliselt tegevust. Algas
a) reservkapitali arvel (müüakse laenu katteks osa reservkapitali all olevaid varasid); b) osakapitali vähendamisega (müüakse ühistu liikme ühisvara); c) kokkuostuhindade operatiivse langetamisega (vähendatakse ühistu muutuvkulusid); d) sisendite müügihindade tõstmisega (näiteks tõstetakse liikmetele ühistu kaudu sisseostetavate väetiste, kütuste, masinate, seadmete ja materjalide müügihindu); e) lisamaksete kehtestamisega (üldkoosoleku otsusega moodustatakse erifond, mis rahastatakse liikmetele kehtestatud täiendavate maksude või neilt võetavate laenude arvel); f) laenu arvel kahjumi katmine (hiljem tuleb laenu tagasimaksmiseks langetada teatud perioodiks kokkuostuhindu või tõsta sisendite ja teenuste müügihindu).
otsida kõik kompromiteeriv materjal ühiskonnaliikmete kohta (eriti 1940-50ndad). Esimene inimene, kes uurijad vastu võttis oli nõukogude miilits, kes istus valvelauas. Arhiivisüsteem tema valve all. Suur osa materjalidest oli salastatud, juurdepääsupiirangutega dokumendid. Teatud perioodide ja dokumentide osas (pea kogu EV aegne arhiiviaines oli piiratud juurdepääsuga, pea kõik Nõukogude aegsete asutuste arhiivimaterjalid) piirangud. Erifond – sealt oli materjali keeruline kätte saada. Teatud dokumentidega lihtsam (nt diplomitööd tehes, mis eeldas teatud materjalide kasutamist). Ka raamatukogudes erifondid, kuhu oli paigutatud pea kogu EV aegne ja Saksa okupatsiooni aegne kirjandus, ka Nõukogude ajal põlu alla sattunud publikatsioonid jms. Suur osa EV aegset ajakirjandust oli erifondis. Prooviti ka võime üle kavaldada, nt kui juhendaja ja tudeng said kokkuleppele, et uurimisteema oleks
ettekandeid ette, teha referaate ja nendega esineda. Igal kevadel konverentsidel esinemine. Kindla meelsusega inimeste ühinguks kujunes. Ajaloo ringi juhatajateks olid popimad õppejõud Sulev Vahtre ja Helmut Piirimäe. Vahtre koostada Eesti mõisate nimekirja ja eesti ajaloo ilmunud kirjanduse bibliograafia. Linnart Mälli orientalistika ringi kuulus pool Ajaloo ringist. Ring jäi väiksemaks kui sotsiaal jne ringid, siis muutus Eesti ajaloo mõju suuremaks. Erifond eesti ajalugu ilmus, kirjandus, mida peeti ebasoovitatavaks ka välismaal. Üliõpilased sinna, kui Ülikool andis kirja kaasa, mille jaoks neid materjale vaja. Kuidas 1919- 1940 kirjutati, selgus Erifondist. Trükikirjade komisjon tsensor, kelle käe alt enne ilmumist pidi artikkel läbi käima. Rosenbergi artiklis nimesid, kes keelatud (Kõpp, Vasar) jne, artikkel ise rääkis Ajaloolise Ajakirja tegevusest kokkuvõtlikult. Leiti, et halval teemal kirjutatu
annaabi.ee 
