spetsiifika tundmine. Kutsestandard hõlmab ka spetsialiseerumise, kirjeldades spetsialiseerumise vajadust laste, eakate, puuetega inimeste, töötute, kodutute ja võlanõustamise valdkondadeks. Ilmselge on, et kõik sotsiaaltöö valdkonnad on väga erinevad ja nõuavad nii vastavat teoreetilist ettevasmistust kui ka praktikat antud valdkonnas. Ideaalis eeldab see, et sotsiaaltöötaja on veendunud oma erialavalikus ja pühendunud oma ametile, tajudes, et tema töö on ühiskonnas väärtustatud. Hädavajalik oleks eesmärgipäraselt ja sihikindlalt väärtustada paljusid ühiskonna kui terviku seisukohalt tähtsaid eluvaldkondi, sealhulgas sotsiaaltööd. Ilma ühtsuseta kannatab kokkuvõttes kogu ühiskond. Koos võimalusega pühenduda kasvab ka professionaalsus. Kõrgema kvalifikatsiooniga sotsiaaltöötajalt eeldab kutsestandard järjepidevat erialase töö kogemust
iseendaga hakkama. Nagu öeldakse – tänapäeval on nutikad telefonid ja rumalad inimesed. Kui neid nutikaid telefone enam ühel hetkel ei ole, siis jäävad meile alles ainult rumalad inimesed. Elades aga kogu aeg nii ja oodates, et ehk midagi juhtub, võib elu ära elada mitte midagi korda saatmata. Nagu ütleb vanasõna: kes ei riski, see šampust ei joo. Maarja Saar (2013) ütleb oma Eesti Päevalehes ilmunud artiklis: „Noori süüdistatakse tihtipeale vales erialavalikus. Eesti kontekstis, kus koolisüsteem on faktipõhine ja oma arvamuse kujundamisele rõhku ei panda, ei ole üllatav, et keskkoolist väljuvad noored, kes ei ole tööturul toimuvaga kursis. Muidugi on teatud erialad, mis tõenäolisemalt hätta ei jäta, ja on erialasid, mida õppides tulevane palk ei saagi motivatsiooniks olla. Kuid oodata 18- aastaselt, et ta suudaks ette näha tööturu olukorda viie aasta pärast, on kohati ebarealistlik.“
mille puhul tööandja paindlik suhtumine ja usaldus annavad töötajale olulisel määral kindlustunnet ning suurendavad tema motivatsiooni ja töövõimekust. Euroopa Liidus oleme ka selles osa “esirinnas”, et Eesti naised ja mehed töötavad väga erinevatel ametikohtadel või teisisõnu, meil on väga selgelt eristunud naiste- ja meestetööd. Huvitav on aga see, et eristumine erinevatele ametikohtadele ei alga haridusvalikutest – erialavalikus ei tee Eesti naised ja mehed niivõrd erinevaid valikuid kuivõrd seda tehakse töökoha puhul. Sooline ebavõrdsus ilmneb Eestis erinevates võimalustes töö leidmisel ja karjääri tegemisel, hariduses ja tööturu soolises segregatsioonis. Suurimaks probleemiks on meeste ja naiste palgavahe. Sooline ebavõrdsus on probleem, mis puudutab igaüht, tuues nii naistele, meestele kui ka tervele ühiskonnale kaasa negatiivseid tagajärgi.
kartulikoori sööma. Täna on Eesti Euroopa Liidu üks kiiremini arenevama majandusega riik. Selle aluseks on traditsiooniliselt hea haridus, mis ei lasknud eestlasel ka okupatsiooniajal muutuda homo sovjeticuseks. Kuidas mina, täna 18-aastane abiturient elluastuja, kujutan ette oma õnneotsinguid? Usun, et tänases varakapitalistlikus ühiskonnas on edu ja õnnelikkuse aluseks haridus. Hea haridus tagab ka hea töökoha ja rahuldava sissetuleku. Õpingutes ning tulevases erialavalikus tuleb aga lähtuda eelkõige südamesoovist, mitte loodetavast palganumbrist. Kas massiliselt ülikoolides tudeerivad juristid ning majandusteadlased on tõesti hingelt advokaadid ning majandusmehed? Kavatsen oma õnneotsingutel kuulata südame häält ning soovitan seda kindlasti ka teistele omavanustele. Kuid on veel midagi, ilma milleta pole võimalik õnnelik olla see on iga inimese igiomane soov armastada ning olla armastatud. H
annaabi.ee 
