Aymo. Nad ei saa mööda põgenevatest inimestest ning põikavad kõrvalteedele. Nende autod jäid mutta kinni ning pidid need maha jätma ja jala teekonda Udinesse jätkama. Nad liiguvad mööda raudteetammi. Aymo lasti maha. Bonello lahkub Henry ja Piani juurest. Carabienered võtsid Henry kinni. Ta põgeneb hukkamiselt, hüpates jääkülma jõkke, lastes voolul end kanda. Ta hüppas rongile ja sõitis Milanosse. Ta sai endale Simmonsi käest erariided ning sõitis rongiga Stressasse. Ta saabus hotelli kus Catherine ja Helen Ferguson sõid õhtust. Baarimees teatab, et hommikul tullakse Henryt otsima. Henry ja Catherine põgenevad järve mööda Sveitsi. Nad elasid Montreux'si lähedal mäenõlvakul.Nad kolisid mäenõlvakult alla linna. Nad elasid hotellis. Catherine oli valmis sünnitama. On raske sünnitus ning laps sureb. Mõned tunnid peale sünnitust sureb ka Catherine. Probleemid teoses
Henry saadeti eraldi teiste juurde, kus ta ootas enda hukkamist. Ta põgenes ning kukkus jõkke. Tal õnnestus jõest end kaldale tõmmata, kuivatas enda riided ära ja liikus edasi kuni raudteeni. Seal ta hüppas ühe rongi peale, peitis end kahurite vagunis presendi alla ning natuke enne Milanot hüppas ta maha. Ta läks ühte haiglasse, kus oli Catherin töödanud. Seal teda aga enam ei olnud. Ta läks ühe sõbra juurde, kes andis talle erariided ning Henry läks Stresasse. Seal sai ta kokku Catheriniga. Öösel nad põgenesid paadiga Sveitsi. Seal kontrolliti neid ning saadeti edasi teise linna kus neile anti politseiviisa. Õhtul läksid nad Montreux´isse kus nad asusid elama linna lähedale mägedesse, väikesesse maamajakesse. Seal elasid nad kolm kuud. Saabus kevad ning nad läksid tagasi hotelli elama. Seal elasid nad järgmised kolm nädalat. Ühel öösel hakkas Catherin sünnitama ning nad läksid haiglasse. Henry oli
Fergusson nägi elu hallides toonides ning ilmselt oli noore armumise peale ka pisut kade. Henry pidi armeega oma armastuse kõrgpunktis taasühinema. Suure taganemise ajal mõtles ta Catherine'ile, sõja õudustele ning korraga sai tal kõrini ning ta otsustas deserteeruda, et koos Catiga Sveitsi põgeneda. Kui lahingupolitsei ta ühes mahalaskmisele kuuluvate "võõrastega" kinni võttis, hüppas ta jõkke, triivis ajataju kaotades Veneetsiasse, hankis endale erariided, smugeldas end rongi ning sõitis Milaanosse. Ühes Catiga sõitsid nad Stresasse, kuid ka sealt sunniti nad peagi põgenema, kui Henryt kui desertööri vahistada taheti. Nad said healt inimeselt paadi ning sõudsid üle järve Sveitsi poole. Seal elasid nad vabana ning üritasid elu nautida, jättes sõja viimaks ometi seljataha. Catherine oli rase. Põgenemise ööl tahtis ta oma armastatut aidata ning sõudis samuti. Tema suurim
Fergusson nägi elu hallides toonides ning ilmselt oli noore armumise peale ka pisut kade. Henry pidi armeega oma armastuse kõrgpunktis taasühinema. Suure taganemise ajal mõtles ta Catherine'ile, sõja õudustele ning korraga sai tal kõrini ning ta otsustas deserteeruda, et koos Catiga Sveitsi põgeneda. Kui lahingupolitsei ta ühes mahalaskmisele kuuluvate "võõrastega" kinni võttis, hüppas ta jõkke, triivis ajataju kaotades Veneetsiasse, hankis endale erariided, smugeldas end rongi ning sõitis Milaanosse. Ühes Catiga sõitsid nad Stresasse, kuid ka sealt sunniti nad peagi põgenema, kui Henryt kui desertööri vahistada taheti. Nad said healt inimeselt paadi ning sõudsid üle järve Sveitsi poole. Seal elasid nad vabana ning üritasid elu nautida, jättes sõja viimaks ometi seljataha. Catherine oli rase. Põgenemise ööl tahtis ta oma armastatut aidata ning sõudis samuti. Tema suurim
Nad lähevad majja. Järgmine päev saab P puhkust ja sõidab koju. Enne lahkumist käivad nad veelkord teiselpool kanalit. Ta jõuab koju ja vastab ema ja õe küsimustele. Tal on sõjast väga ebameeldiv rääkida. Ta saab teada, et ta emal on vähk. Sõjast rääkides ilustab P tegelikku olukorda, et perekond ei muretseks. Linnas kohtab ta majorit, keda ta alguses ei näe ja kes seetõttu vihaseks saab. Pärast vabandamist loobub major karistamisest. P on väga vihane ja paneb erariided selga. Ta läheb kasarmusse oma tuttavale külla. Seal kohtab ta oma vana kooldirektorit ja ka kooli kojameest. Kuna nad direktorit ei sallinud, siis nad muudavad ta elu võimalikult raskeks ja toovad talle pidevalt kojameest teeskujuks. P läheb ühele hukkunud sõduri emale külla. Ta valetab, et sõdur sai kohe surma ja ei piinelnud. Lõpuks jääb ema uskuma. Pärast peab P veel oma ema lohutama ja ta kahetseb, et üldse puhkusele sõitis. VIII
Kahur on paigutatud vedukile, et vajaduse korral kohe tulistada saaks. 17. september 1941. Foto Hans-Eberhard Brossok, SMF SM 3901: 24 Pärast Väikese väina kiiret ületamist Saksa üksuste poolt Punaarmee kaitse lagunes ning algas kiire taganemine. Kohapealt mobiliseeritud mehed hakkasid lahingusse saatmisel järk-järgult võimaluse korral Nõukogude üksustest lahkuma ning andsid end sakslastele vangi. Osal õnnestus kohalike elanike käest endale erariided hankida ning märkamatult rindest läbi imbuda. Sakslaste tagalas olles seati sammud kodu poole. Teedele olid juba seatud formeeritava Omakaitse patrullid, kes pidid Punaarmeest tulijad kinni pidama. Iseäranis raske oli märkamatu koju pääsemine muhulastel, sest ka Väina tamm oli Omakaitse valve all. Koju pöörduvatele omakandi meestele vaadati siiski läbi sõrmede ja lasti nad rahus minna (autori vestlusest Feodor Kolgaga ).
Nad lähevad majja. Järgmine päev saab P puhkust ja sõidab koju. Enne lahkumist käivad nad veelkord teiselpool kanalit. Ta jõuab koju ja vastab ema ja õe küsimustele. Tal on sõjast väga ebameeldiv rääkida. Ta saab teada, et ta emal on vähk. Sõjast rääkides ilustab P tegelikku olukorda, et perekond ei muretseks. Linnas kohtab ta majorit, keda ta alguses ei näe ja kes seetõttu vihaseks saab. Pärast vabandamist loobub major karistamisest. P on väga vihane ja paneb erariided selga. Ta läheb kasarmusse oma tuttavale külla. Seal kohtab ta oma vana kooldirektorit ja ka kooli kojameest. Kuna nad direktorit ei sallinud, siis nad muudavad ta elu võimalikult raskeks ja toovad talle pidevalt kojameest teeskujuks. P läheb ühele hukkunud sõduri emale külla. Ta valetab, et sõdur sai kohe surma ja ei piinelnud. Lõpuks jääb ema uskuma. Pärast peab P veel oma ema lohutama ja ta kahetseb, et üldse puhkusele sõitis. VIII
annaabi.ee 
