näidendeid kirjutama. Moliere sai loa esineda ka kuningalossis ning pälvis kuninga Louis XIV heakskiidu. Kahtlemata on olnud Molière'ist paremaid näitlejaid, lavastajaid, draamakirjanikke, näitkunstiõpetajaid, teatrikriitikuid, kuid mitte ühes isikus. Moliere'i tunnustasid isegi tolleaegsed karmid kriitikud. Moliere naeruvääristas oma komöödiates üldinimlikke ja sotsiaalseid pahesid. Moliere'i köitsid inimlik lihtsus ja loomulikkus silmakirjalikkuse, peenutsemise ja eputamise asemel. Samas pidi Moliere arvestama kuninga maitset, mistõttu on teda nimetatud orjastatud geeniuseks.
mitmekülgne looming tegid temast maailma universaalseima teatrimehe, kes avaldas mõju kogu Euroopa lavakunstile, aidates seega kujundada uusaja teatri palet. Kahtlemata on olnud Moliere'ist paremaid näitlejaid, lavastajaid, draamakirjanikke, näitkunstiõpetajaid, teatrikriitikuid, kuid mitte ühes isikus. Looming Moliere naeruvääristas oma komöödiates üldinimlikke ja sotsiaalseid pahesid. Moliere'i köitsid inimlik lihtsus ja loomulikkus silmakirjalikkuse, peenutsemise ja eputamise asemel. Silmakirjalikkus, vagatsemine, eputamine ja peenutsemine olid talle võõrad, teda köitsid inimlik lihtsus ja loomulikkus. Samas pidi Moliere arvestama kuninga maitset, mistõttu on teda nimetatud orjastatud geeniuseks. Moliere pidas oma loomingu põhieesmärgiks ajastu pahede väljanaermine ja ta arvas, et selleks kõige sobilikum on komöödia koos köitvate õpetustega. Ta ütles, et komöödia ilma õpetusteta oleks lihtsalt irvitamine. Moliere tõdes, et
Rivistus oli tervel koolil. Keda oli vaja noomida, seda noomiti, kuid seda juhtus väga harva. Enamasti olid lapsed ikka korralikud, suur asi oli see, kui keegi märkusegi sai. Üleval saalis räägiti ka muud kooli elu puudutavatest küsimustest. Vanemate klasside tüdrukud, kellel olid patsid, nagu kõigil tüdrukutel ikka, lõikasid omale ükskord tukad ette. Nad häbenesid tukki ning kammisid need patside peale, et tukad välja ei paistaks. Kooli direktor oli pahane sellise eputamise pärast ning pilkas tüdrukuid. Ta kutsus nad klassi ette, võttis taskukammi, kammis kõigile tukad silme ette ja küsis:" Noh, poisid, kas nüüd on tüdrukud ilusamad?" Poisid ei kommenteerinud. See tähendab, et eputamist ei seeditud. Kui Suuremõisa seitsmeklassiline kool läbi sai(aastal 1962), läks vanaema Käina tagasi. Seal oli nii, et koolisööklas tuli käia rivistatult, klasside kaupa, söömas. Tagasi tulekul rivistust ei olnud, kui olid söönud, võisid tagasi minna
jääda, seekord rüüpas ta aga hoopis võõramaalaste veini ja ajas segast juttu, andis mt.-le nahkkoti, milles oli raske hõbesõrmus, kotti sõrmusega pidi kaelas kandma, mt. oli kingi üle õnnelik ja läks seda onule näitama, matused olid läbi ja mindi koju - „Inimene peab olema õppimisvõimeline, mitte kange nagu see känd siin.“ Lk 11 2. - mt. ehk Leemet sündis tegelikult külas, nad olid sinna kolinud isa soovil, emale ei meeldinud leib, kutsus seda solgiks, pidas seda eputamise asjaks, isa tahtis aga olla uue aja inimene ja seega külas elada, tegeleda viljakasvatusega, töötada ja süüa leiba nagu võõramaalasedki, Vootele oli jutustanud Leemetile, kuidas isa oli metsas elades kade olnud külaelanike ja nende elu ning uhkete tööriistade peale, külla kolides ehitati endale tare, saadi põllumaa ja sirp ning käsikivi, isa õppis saksa keelt ja tegi odrakörti, Leemet oma isa ei mäletanud
annaabi.ee 
