HHBV (heron hepatis virus) Ph:Caulimoviridae G. Caulimovirus CaMV (cauliflower mosaic v) G. Cavemovirus G. Soymovirus G. Petuvirus G. Badnavirus G. Tungrovirus Positiivse RNA genoomiga viirused PICORNA-SARNASED VIIRUSED: Ph: Picornaviridae G. Rhinovirus G. Enterovirus polioviirus G. Parehovirus G. Aphthovirus FMDV G. Cardiovirus G. Hepatovirus HAV (A-hepatiit) Ph: Potyviridae PVY (potato virus Y) ALPHA-SARNASED VIIRUSED: Ph. Togaviridae G. Alphavirus SIN (Sindbis virus) SFV (Semliki forest virus) G
staadium, ehk t u m o r o o s n e staadium iseloomustub peale hematoloogiliste muutuste kliiniliselt diagnoositavate kasvajate arenguga mitmel pool organismis. Haigetel loomadel täheldatakse pindmiste lümfisõlmede suurenemist, eriti kaela ja tagakeha piirkonnas. Vahel võivad kasvajalised lümfisõlmed saavutada ülisuured mõõtmed. Nii on leukoosse lehma abaluueelne kümfisõlm kaalunud viis kilo. SIGADE VESIKULAARHAIGUS Picornavirida Enterovirus Sigade vesikulaarhaigus on kontagioosne pikornaviroos, mis iseloomustub ägeda kulu, palaviku ja villilise lööbega kärsal, sõravahe-, piirde- ja päkanahal. Epizootilised iseärasused. Loomulikes tingimustes on haigusele vastuvõtlikud ainult kodusead vaatamata tõule ja vanusele ning uluksead. Kuigi on teatatud ka laboritöötajate nakatumisest ja viirus võib persisteerida veel lammaste ja veiste organismis, on sead siiski viiruse ainsaks loomulikuks reservuaariks.
sigade vesikulaarhaigus), Veiste katk, Veiste viirusdiarröa/mukooshaigus, Dermatiidid. Diagnoosimine: Materjal: lõhkemata villide sisu (1 ml), lõhkenud villide kude. Söögitoru-neelu vedelik. Hepariniseeritud veri antigeeni määramiseks. Vereproovid antikehade määramiseks. Viiruse isoleerimine rakukultuuris. Viiruse identifitseerimine: ELISA, KSR, HAR, PCR. Antikehade määramine: ELISA, KSR, VNR. Picornaviridae -> Perekond – Enterovirus (PEV 9) -> Sigade vesikulaarhaigus Vastuvõtlikud liigid: siga ja inimene. Esineb sporaadiliselt Aasias ja Euroopas. Viiruse ülekanne: otsene kontakt, fekaal-oraalne, viirusega saastunud sööt. Kliinilised tunnused: identsed suu- ja sõrataudile. Diagnoosimine: viiruse isoleerimine, identifitseerimine, antikehade määramine. Paramyxoviridae – ümbrisega Paramyxoviridae -> Alamsugukond – Paramyxovirinae -> Perekond –
sest see käitub kui mRNA, mille alusel sünteesitakse uute virionide ehituslikke osi. "" RNA viiruste RNA pole infektsioosne. Klassifikatsioon § Hierarhiline klassifikatsioon (selts > sugukond > alamsugukond > perekond > liik > tüvi/tüüp). Reaalselt kasulik on klassifikatsioon vaid sugukonnast allapoole. Kõigi sugukondade lõpus on liide viridae (Poxviridae, Herpesviridae, Parvoviridae, Retroviridae). § Perekonna lõpus liide virus (Enterovirus, Rhinovirus). Klassifikatsioon alused § Klassifikatsiooni aluseks on: morfoloogia, füsikokeemilised omadused, genoom, makromolekulid, antigeensed omadused, bioloogilised omadused. § Neid omadusi kombineeritakse replikatsiooni iseärasustega. Tulemuseks on nn. Baltimore klassifikatsioon (vt. allpool). Iga viiruse replikatsioonistrateegia sõltub selle viiruse geneetilisest materjalist. Selles mõttes jaotatakse viirused replikatsioonistrateegia alusel seitsmesse rühma.
annaabi.ee 
