2. obligaatne mikrofloora - mikroobide liigiline koostis säilib looma eluajal muutumatuna. Siia alla kuuluvad piimhappebakterid nagu lactococcus lactis, Bacillus acidophilus ja coli-laadsed bakterid (E. coli) Mao mikrofloora - Maost võib leida eelkõige spoore moodustuvaid baktereid. Siia alla kuuluvad näiteks Clostridium perfringens, Bacillus subtilis ja Bacillus cereus. Peale nende esineb veel piimhappebaktereid pärmseeni, enterokokke jt. Taimede juurtel esinevad kõige sagedamini sellised bakterid nagu Pseudomonas herbicola, Pseudomonas fluorescens, Mycobacterium spp, Aerobacter cloacae, Aerobacter aerogenes, Bacillus subtilis, Bacillus mycoides, Clostridium butyricum jt. Taimede maapealsetes (epifüütsetes) osades on levinuim mikroob Pseudomonas herbicola. Leiduda võib veel ka hallitusseente eoseid (näiteks Penicillium´i, Fusarium´i, Mucor´i jt liigid)
ja pidamistingimustest. 2. obligaatne mikrofloora - mikroobide liigiline koostis säilib looma eluajal muutumatuna. Siia alla kuuluvad piimhappebakterid nagu lactococcus lactis, Bacillus acidophilus ja coli-laadsed bakterid (E. coli). Mao mikrofloora Maost võib leida eelkõige spoore moodustuvaid baktereid. Siia alla kuuluvad näiteks Clostridium perfringens, Bacillus subtilis ja Bacillus cereus. Peale nende esineb veel piimhappebaktereid pärmseeni, enterokokke jt. 31. Vee mikrobioloogia. Reovee puhastus Looduslikud veed. Looduslikud veed on elukeskkonnaks paljudele mikroorganismidele. Seal saavad nad toituda, võtta osa süsiniku, lämmastiku, väävli, raua ja teiste elementide ringest ning paljuneda. Looduslike vete mikroorganismide arv ja liigiline koostis on väga kõikuv. Põhjaveed. Põhjavee mikrofloora arvukus ja liigiline koostis sõltub peamiselt vettkandva kihi sügavusest ning tema saastumise kaitstusest
Ainult S.pneumoniae on tundlik optohiinile (etüülhüdrokupreiin hüdrokloriid), mistõttu veriagarile asetatud optohiini sisaldava diski ümber tekib kasvuvaba tsoon. ENTEROKOKKIDE SAMASTAMINE. Aluseks on iseloomulik kasv veriagaril, lateksaglutinatsioonireaktsioon. Enterokokke aitab eristada teistest bakteritest võime kasvada sappi sisaldavatel söötmetel. Lisaks hüdrolüüsivad nad eskuliini, tekitades eskuletiini, mis rauasooladega annab musta värvi. Viimane reaktsioon võib ilmneda rohke inokulaadi olemasolul 15-20 minuti jooksul,
Mitmed uurimistd on nidanud, et coli-laadsete bakterite arvukus ei ole kvantitatiivselt seotud patogeensete mikroobide esinemisega (ja haigestumisriskiga) vees, mistttu soovitatakse kasutada +/- teste. Indikaatormikroobi (coli-laadsete) puudused: liiga lhike eluaeg veekeskkonnas ja tundlikkus vee ttlemise (desinfitseerimise) suhtes erinevalt algloomadest ja viirustest. Seetttu ei ole meetod sobilik tvestavate algloomade ja viiruste puhul. Uute indikaator organismidena on soovitatud E. coli, enterokokke, Clostridium perfringens. USEPA soovitused supluskohtade veele: 7 enterokokki/100ml (vastab tenosusele 10 haigestumist 1000 ujuja kohta) FC/FS suhe: fekaalsed coli-laadsed/fekaalsed srteptokokid, kui suhe on suurem kui 4, siis on tegemist antropogeense reostusega, kui suhe on viksem kui 0.7, siis loomadega. Uurimist on suunatud selliste meetodite vljattamisele, mis vimaldaksid heaegselt detekteerida mitmeid patogeene (viirused, bakterid, algloomad) Meetodid Piirlahjenduste meetod
• Prostatiidid. • Bakterieemia. • Endokardiit – võib esineda ägeda või kroonilisena, seostub kestva bakterieemiaga. • Koloniseerivad diabeetilisi ja vereringehäiretest tingitud haavu, oluline HI tekitaja. Diagnostika. • Kiirdiagnostikas on võimalik määrata uuritavas materjalis A-, B- ja D-grupispetsiifilisi polüsahhariide lateksaglutinatsioonil. • Enterokokkide määramiseks kasutatakse MacConkey laktoos-sapi-soola agarit, mis eristab enterokokke teistest streptokokkidest (v.a. GBS), sapieskuliinsöödet (mustad pesad). Esineb α või β-hemolüüs. • Uuritav materjal on väljaheide (või mäda, liikvor, räga, veri). • Seerumis saab määrata antikehade tiitri tõusu (7 päeva pärast infektsiooni teket). Ravi ja profülaktika. Loomulik resistentsus paljudele antibiootikumidele – oksatsilliinile, tsefalosporiinidele. Omandatud resistentsus vankomütsiini, aminoglükosiidide suhtes suureneb
annaabi.ee 
