ENNOSAARE AIN Elisabeth Aspe Pärnu linnast 2 versta õhtupoole seisab Sauga jõe ääres Sauga mõis ja tema ümber laialine Sauga vald. Mõis oli lihtne kiviehitis, seisab ilusal kohal kõrgel jõekaldal, kesk väikest puiestikku ja viljapuuaedu. paar versta jõge üles minnes seisid esimesed valla talud teine teisel pool jõe kallast. Ühe nimi, mis mõisa poolt tulles paremalt kätt jäi oli Ennosaare ja teisel pool oli pajusaare talu. Lisad Enno ja Paju o saadud esiisade kaudu. Talud mõlemad olid pealtnäha kehvavõitu nagu enamasti sel ajal kõik hoonedki õlgkatusega, suitsunud, ilma korstnata ja paar väikest akent. Paremal pool jõe kallast Ennosaare talus oli peremeheks Ain Enno, Peedi poeg ta oli suurt kasvu ja tugevate laiade õlgadega mees ning alles noorepärane 35-40 aasta vanune. Oma peremehe seisuse kõrval pidas ta peremeheseisuse kõrval ka mõisa kupja ametit
"Must kuub" rahva arengu takistusena fakti, et rahvakoolid ei kuulu haridusministeeriumi alla ning liiga palju maksab neis kiriku ja mõisniku sõna. Lilli suburg (mh. esimese eesti naisteajalirja asutaja), kes oli lõpetanud saksa kooli, ühendas naiste harimise vajalikkuse teema haritud eesti noorte saksastumise vastase võitlusega (jutustus "Liina"). Oma rahvale võõraksjäämise ohust kirjutas ka Elisabeth Aspe (jutustus "Ennosaare Ain"). Rahvusliku jutukirjandust ja näiteloominugut iseloomustas sel perioodil muidugi tugev romantiline põhitoon: "Kõik raskused olid ületatavad, kõik tegelased selgepiirilised-hed või halvad, rahvuslikud või tagurlikud" Rahvusliku teatri algust arvestatakse 1870. aastast, kui "Vanemuise" selts lavastas Lydia Koidula näidendi "Saaremaa onupoeg". Kirjutati ka seisuslikust ebavõrdsusest, mõisnike ja talurahva suhetest. Carl Robert
ja meremeestega seotud lugusid ,,Meremehe Jutustus ,,Ristitütar" (1891) peegeldab autori mõrsja" ees" .Naise osa käsitlevast artiklisarjast erihuvi reformatsiooniliikumise vastu, kuid jääb lähtuvalt arendas ta välja oma naiseideaali kunstiteosena kesiseks. Suuremat huvi väärib Jüri ,,Kasuõde".E. Aspe peateoseks on mõneti öö ülestõusu käsitlev ,,Karolus" (1892). Keerulise vanemate mälestustele toetuv ,,Ennosaare Ain". saatuslooga eestlasest feodaal Karolus pole Ajalooline jutustus 1880. aastate proosa kõige unustanud oma päritolu. Eestlaste iseloomulikumaks ilminguks oli vabadusvõitluses loodab Karolus välisabile, käib rahvusromantiline ajalooline jutustus. Nii seda ka ise Soomest hankimas. Tallinna all kirjutajate kui lugejate huvi rahva mineviku vastu lahingus langeb Karolus vangi, kus mürgitab
probleeme ja suhtumisi, loomingu tipuks ja tolleaegse proosa tuumakamaks teoseks on "Bob Ellerhein" (1884). Elisabeth Aspe (1860-1927) - mõjutajaks kodus valitsev isamaaline meeleolu, kasutab loomingus Pärnu ja selle ümbruse kajastust, vanemate noorpõlvemälestused, kohalikke rahvapärimusi, ajaloolisi seike, meremeestega seotud lugusid. Naise osa käsitlevast artiklisarjast lähtuvalt arendas välja oma naisideaali. Aspe peateoseks mõneti vanemate mälestustele toetuv "Ennosaare Ain" ("Oleviku" lisas 1888, raamatuna 1910) - meie kirjanduse üks varaseim haritlasromaan Põdderi "Bob Ellerheina" kõrval. Rahvusliku liikumise taandumisega alanud ühiskondliku struktuuri muutumine, tsarismi kasvav surve, eestlaste omavaheliste lahkhelide teravnemine ja süvenemine, haridustaseme tõus eeldasid ja tingisid muutusi ka kirjanduses. Loomingulise meetodi seisukohalt kuulus rahvusliku liikumise
annaabi.ee 
