KASVATUSE KLASSIKA ---------------------- Maie Tuulik Tallinn 2010 SISUKORD Saateks 1. Mis on must kasvatus? 2. Miks on kasvatus oluline? 3. Mis on kasvatuse mehhanism? 4. Missugused on kasvatuse eesmärgid? 5. Kas jutt indigolastest on bluff? 6. Miks on eneseteadvuseni nii pikk arengutee? 7. Kas laps on täiskasvanule võrdne partner? 8. Kas laps peab sõna kuulama? 9. Miks on harjumused vajalikud? 10. Mis vägi on memme musil? 11. Mis värvi on armastus ? 12. Milles on kiituse imeline jõud? 13. Kas last tohib karistada? 14. Miks tuleb last vabadusele juhtida? 15. Mis on kõlbeline enesetunnetus? 16. Miks on vaja leida kesktee? 17. Miks Peeter Põllu kasvatusõpetus ei vanane? Lõpetuseks
Meie õnn ei ela võõrais linnus, kaugeil saartel, külades ja teil, ei, ta elab püsivuses, innus, elab kodukoldeis, elab meis. Õnn on inimese käterammus. Raskusteski kätkeb õnne eos. Õnn on mõistuse ja kindla sammu, Töö ja rõõmu katkematu seos. Cicerot olla rahul sellega, mis meil on, on suurim ja kindlaim varandus. Õndsus kui püsiv, tohutu rõõm eksistentsist, mis voolab kui magus nektari katkematu salajõgi. kõigepealt tuleb jõuda totaalse eneseteadvuseni küpse egoni ja sealtkaudu veel avarama tervikliku mina, isiksuseni (Kentaurini) -, alles siis saab liikuda edasi üliteadvusse, kus Kentaurile järgneb veel kolm suurt arenguastet subtiilne, kausaalne ja ,,viimne".
isa omast. Selline eraldumine või iseseisvumine viib tõelise eneseteadvustamiseni, mis tagab baasi autonoomsuseks. Selline autonoomne inimene on võimeline võtma täielikku vastutust oma elu eest. Ta võib nautida üksiolemist tundmata üksindust ja meeleheidet. Tal on julgus olla üksi ilma, et tunneks end kaotsiläinud või hüljatuna. Kunstilised harjutused, mis aitavad inimesel liikuda tõelise eneseteadvuseni nõuavad osalejatel kujutleda kriitide või voolimisega talumatut üksindustunnet, mis on põhjustatud lähedase ja kalli inimese kohalolu puudumisest. Järgneval joonistamisel või voolimisel kirjeldab indiviid aga sellist tüüpi üksindust, mis võimaldab enesele eraldatud ruumi, vabadust pealetükkivusest ja võimalust valida endale ükskõik milline tegevus, muretsemata teiste süüdistuste või kriitika pärast. Selliste
Kui rääkida viiest vanast kirikust: Rooma, Konstantinoopol, Aleksandria, Antiookia ja Jeruusalemma kirik (siia juurde ka Küprose kirik ja 4. saj Armeenia ja Gruusia kirikud), siis nende puhul kõneldakse lugupidamisega nendest, kes olid alusepanijateks, eriti need n.ö apostlikirikud. Idas on selliseid kirikuid rohkem, Läänes on ainult üks – Rooma – see kirik on seotud nii Peetruse kui ka Paulusega, viib suurema autoriteedini. Lisaks Rooma pealinnastaatus, mis viib kõrgendatud eneseteadvuseni. Üheks oluliseks aspektiks on piiskopinimekirjad, millega näidatakse apostelliku järjepidevust. Selle otseseks tagajärjeks see, et Rooma kiriku poole hakatakse juba 2. sajandist pöörduma, et nõu küsida. Eriti tihi oli kontakt Põhja-Aafrika kogudustega. Teine küsimus, mis Rooma tähtsust tõstab on koguduse usuline tegevus, s.h ka karitatiivne tegevus, nn „armastuse töö“. See, et Rooma kogudus suutis ja soovis teisi kogudusi toetada. Kõik olekski võinud nii jätkuda, kui 4
annaabi.ee 
