poeedioreooli, on Hugo jätkuva menu üks peamisi põhjuseid tema poliitiliste seisukohtade "korrektsus" tänapäeva perspektiivist. Hugo pole kindlasti suurim Prantsuse romaanikirjanik, suurim luuletaja ega suurim dramaturg, kuid kahtlemata on ta vabariikliku ideaali sõnakamaid kaitsjaid ja ülistajaid, mis annab talle edumaa kõigi teiste prantsuse kirjanike ees. Hugo oli meeletult täpne, ta hoolitses väga oma enesepildi eest, mida lootis tulevikule pärandada. Lausa maniakaalselt tähendas ta üles kõik oma pisemadki tegemised, muutis takkajärgi oma luuletuste kirjutamise aegu, mõtles välja olematuid kohtumisi jne. Hugo pole kindlasti suurim Prantsuse romaanikirjanik, suurim luuletaja ega suurim dramaturg, kuid kahtlemata on ta vabariikliku ideaali sõnakamaid kaitsjaid ja ülistajaid, mis annab talle edumaa kõigi teiste prantsuse kirjanike ees.
kartma repressioone. Naer on parem kui nutt. Montaigne oli prantsuse kirjanik, filosoof ja riigitegelane. Tema tuntus rajaneb eelkõige tema teosel "Essais" mis pani aluse esseekirjandusele. Montaigne ütles, et tõde ja vale on relatiivsed. Kultuurirelativism: uuritavat maailma tuleb mõista nii, nagu seda näevad vastava ühiskonna liikmed. Kõik kultuurid on erinevad, neid ei saa võrrelda üks-ühele. Renessanssiperioodil hakati mõistma erinevate kultuuride eripärasid. Enesepildi otsing, mida Montagne ühendab eelarvamuste hävitamisega, on vähendatud kultuuri sokikogemusele. Relativismi ülesanne, mida ta päriselt kunagi täies mahus ei saavuta, on antropoloogi eemaldada kindlate kultuuride ahelatest. "Tormis", mida võib tõlgendada Shakespeare'i viimase hinge mõistmisele pühendatud traktaadina, jagunes hing kolmeks, renessansi konspetsiooni järgi: vegetatiivseks, tundlikus ja ratsioonaalseks.
6. Teistsugune lähenemine kinnitab, et suhtumise muutumine on sageli põhjustatud püüdega vähendada tunnetuslikke lahknevusi (dissonantsi). Olemas on siiski ka mõningane tõendusmaterjal selle kohta, et dissonantsi vähendamise tõhusus õigustva jõupingutuse ja sunnitud nõustumise uuringutes on täheldatud, et see on üks viis isiklikult soodsa enesepildi kaitsmiseks kui loogiliseks ebapüsivuse kõrvaldamiseks. 7. Kuni need mitmesugused arvamused suhtumise muutmise kohta mingil määral toimivad, kaldub suhtumine jääma üha stabiilsemaks, osaliselt tunnetusliku järjepidevuse tõttu, mis on asjaolusid nii nagu nad tegelikkuses on, kooshoidvaks
Tegelaste staatus on pidevalt teisenev ja muutuv ning selle hübriidsuse kaudu muutubki kuju karikatuuriks, sest ta sisaldab korraga mingeid vastuolulisis põhimõtteid. Selle raamatu puhul on tähelepanuväärne ka ühe teema puudumine. Igasugustes kanooniliseks saanud kirjandus- jakultuurilistes tekstides on tähtsal kohal töö teema. Olgu ta Vilde realistlikes tekstides, Tammsaare raamatutes või teistel, aga see on väga oluline eestlase enesepildi juurde kuuluv teema. ,,Rehepapis" tehakse tööd väga vähe. Põhimõtteliselt ei tehta siin mitte midagi. Pigem kajastub siin see, et siin üritatakse pidevalt nuputada, kuidas saada ilma tööta hakkama. Töö tegemise asemel on siin selles kontekstis vargus või leebemalt öeldes kavalus. See on see mõisa köis las lohiseb. Kivirähk sellega seoses pöörab ümber kultuuriloolise müüdi pidevast ja lakkamatust tööst. Seda töö teemat jätkab ta näidendis ,,Eesti matus".
annaabi.ee 
