positiivsemaks, juba varakult ette näha veealuseid karisid ja neid teadlikult vältida. Olgem ausad, enamus vigu tehakse ju lollusest ja lodevusest! Enamus halba ja kurja, mida inimesed endale ja teistele teevad, on põhjustatud rumalusest. Nad lihtsalt ei suuda mõista, mida tegelikult teevad ja millised on tagajärjed. Ega siis muidu ei öelda, et põrgutee on sillutatud heade kavatsustega! Selleks, et olla kaastegev oma elukäigus, on vaja mõningast enesepiiramist, pingutust ja vaeva, mis on paratamatu kooliraha arenguteel. On asju, mida saatus kingina inimesele sülle kukutab ja on asju mida on võimalik saavutada iseenda targa ja sihikindla tegevusega.Saatus võib kinkida ilusa välimuse, terase mõistuse, mitmeid-setmeid andeid. Kuidas me seda kõike kasutame, sõltub küll vaid meist endist.Kui palju on neid, kes on oma anded tuulde pillutanud! Ja neid, kes on kasinate eelduste ja suure tahtega palju korda saatnud.
all, või nendest, mis roomavad keeles? Üdi luule ilmutab modernistlikku huvi keele vastu. Ma ei kirjuta vastikuid ridu ma ei kirjuta vastikuid ridu ma ei kirjuta nastikuid ridu ma kirjutan rästikuid ridu suuri rästikuid ridu 1978. aastal ilmus kogumik Jüri Üdi parimate paladega, kuigi juba Juhan Viidingu nime all. Juhan Viiding avaldas pärast raamatut ,,Ma olin Jüri Üdi", tema luules on teadlikku enesepiiramist ja liikumist kindlas suunas, Juhan kasutab eetilist ja alandlikku tooni. Ta hakkab kirjutada lähemat ja vabama vormiga luulet, seal võib olla irooniat, aga see pehmeneb, on kontraste ja üllatusi, aga nad mahenevad. Tema luule võrreldes Üdi luulega on traditsioonilisem ja tõsisem ning taotleb harmooniat. Viimase loomingut ei peeta nii heaks kui Üdi oma. Viidingul ilmus lisaks "Ma olin Jüri Üdi"-le (1978) veel kolm kogumikku: "Elulootus" (1980), "Tänan ja palun" (1983) ning "Osa" (1991)
rästikuid ridu / suuri rästikuid ridu." On põhjust küsida, kas Üdi ikka räägib neist rästikutest, kes roomavad metsa all, või pigem nendest, mis roomavad keeles ja kõlavad kokku ,,vastikute" ja ,,nastikutega". Võib arvata, et tõele lähemal on teine variant. Juhan Viiding avaldas pärast raamatut ,,Ma olin Jüri Üdi" veel uudiskogud ,,Elulootus" (1980) ning ,,Tänan ja palun" (1983). ,,Viidingu luules on teadlikku enesepiiramist ja liikumist kindlas suunas, teenäitajaks eetiline ning alandlik toon. Varem kadus eetilisus iroonia sisse ära, ühtäkki aga tuli seda võtta päris tõsiselt." Alates 1980. aastast kirjutas Viiding lühemat ja vabama vormiga luulet lisaks veel igavikulisi tundeid väljendavaid mõtteteri ja välkpildistus. ,, Seal võib olla irooniat, aga see pehmeneb, on kontraste ja üllatusi, aga need mahenevad. Üksikud luuletused 1980. aastate lõpust ja 1990. aastate algusest ilmusid ajakirjanduses
mida peetakse luuletaja sisurikkaimaks teoseks, millest paljud luuletused on saanud omale taha ka viisi. 1991. aastal ilmus ,,Osa", kus Viiding on muutnud melanhoolsemaks kui varem, üks luuletus selles on pühendatud tema tütrele Elole. Selles mõtiskleb ta, milline võiks olla tütre lein isa surma järel. Üdi luule ilmutab ka modernistlikku huvi keele vastu, kuid säärast teatraalset esinemisviisi vormi pole just sageli kasutatud. Tema luules on ka teadlikku enesepiiramist ja liikumist kindlas suunas, teenäitajaks eetiline ning alandlik toon. Varem kadus eetilisus iroonia sisse ära, ühtäkki tuli seda võtta päris tõsiselt. 1980. aastatel kirjutas ta ka lühemat ja vabama vormiga luulet, igavikulisi tundeid väljendavaid mõtteteri ja välkpildistusi. Tekstides on ka midagi, mis võiks meenutada religioosset ilmutust. 1980. aastate Juhan Viidingu luule on võrreldes varasema Jüri Üdi luulega traditsioonilisem ja tõsisem ning taotleb harmooniat
(,,piirajad ja tasakaalustajad" - ei lase ühelgi institutsioonil piiramatut võimu haarata). Ta eristas seadusandlikku ja täidesaatvat võimu. Kolmandaks föderaalvõim (välisasjad). Montesquieu valitsusvormidest: eristas kolme erilaadi valitsemisevormi, paigutas demokraatia ja aristokraata kokku (vabariik). Monarhia aadli vahendab ja kontrolliv võim. Valitsusprintsiibid voorus , au , hirm . Vabariik oli kõige nõudlikum oma kodanike suhtes- nõudis vooruslikkust, enesepiiramist. Hirm rahvas kardab oma monarhi, monarh ei usalda rahvast. Monarhia on geniaalne liikumapanevad jõud (inimeste voorused) neid pole monarhias tarvis, töötab ka üsna vähesega (au). Ühe inimese võim, mis allub seadustele, seaduste täitmist kontrollib aadel. Ideaalne süsteem Inglismaal vabariik, mis on peidetud monarhia vormi taha. Suurim pluss - Riigivõimu eri funktsioonid jaotatud erinevatele institutsioonidele.
annaabi.ee 
