väärtused tunduksid ihaldusväärsed. Mis on poeetiline keel (A. Merilai ja J. Wainrighti määratlused) ja mis on selle iseloomulikud jooned? Millele pööratakse kirjandusteaduses tähelepanu luuleteoste analüüsis (klassikalise värsiõpetuse seisukohalt)? (A. Merilai, “Poeetika”, lk 33) rütmiline kõne. keeleline heakõla. kordused. kõne- ja lausekujundid. tähendusühtsus. koondumine määrava mõtte ümber. kontrast. uudsus Väljenduse eneseleosutav ehk poeetiline tegevus ilmneb alati, kui keel ehk suhtlusvahend muutub igapäevase tööriista asemel omaette eesmärgiks – loova tähelepanu, mängu objektiks. Luule. Värss. Siire. Värsisüsteemid. Värsijalg. Levinumad värsimõõdud (trohheus, jamb, daktül, amfibrahh,anapest. (Eksamil värsimõõte määrama ei pea, kuid vähemalt kahte värsimõõtu ja rõhuliste ja rõhuta 8 silpide vaheldumist neis peaksite teadma)
Keele poeetiline roll väljendub sõnumi vormis ja teksti väljendusviisis. Suhtluse ühendav roll ilmneb kontakti olemasolu pärast muretsemises Keeleülene roll ilmneb kui huvi pööratakse väljendite tähendusele. Kokkuvõtvalt keele eneseleosutavad e. poeetilised funktsioonid. Need avalduvad siis, kui keel muutub igapäevase suhtlemistööriista asemel omaette eesmärgiks loomiseks. Eneseleosutavad funktsioonid tõstetakse samale pulgale osutavate funktsioonidega. Luuletustes muutub eneseleosutav roll tähtsamaks kui osutav sisu taandub teisaseks. Seega ei ole ilukirjanduse kõige tähtsam sisu, vaid välja tuleb tuua ka selle väljendamise viisi. Poeetiline väljendusviis lisab sõnumile suurema väljendusjõu suureneb tähtsus ja meeldejäävus. Poeetiline stiil Keeleline korrastus tõstab esile stiili, ehk kuidas on asi öeldud. Stiil sõnastusstiil; autori, ajastu, kunstivoolu maailmanägemisviis väljendub teose igal tasandil.
mõju suurendamiseks erilise tähendusliku seostamise, lausestuse või kõlavuse poolest. Kunstilise võtte eesmärk on üllatada – harjunud ettekujutusi võõritada, sõnade kulunud tähendusi elavdada. Ootamatu sõnastus või varjatud mõte tekitavad mõistatusi ja aeglustavad taju. Vastuvõtt takerdub, hakatakse juurdlema öeldu sisu üle. Tähelepanu pöördub väljendusviisile, kus peitub sisu võti. Esile kerkib keelekasutuse eneseleosutav roll: maailmale osutamine ei ole vahetu ja igapäevane, vaid toimib poeetilise väljenduse vahendusel, värskelt. Kujund virgutab süvenema: teksti uuesti üle lugema, autori taotlusi avastama, kaasa mõtlema.kujund kehtestab ootamatuid seoseid sõnade ja nähtuste vahel, loob uut teadmist ning pakub teisi vaatepunkte. Kõnekujundeid: epiteet: kirjeldav, kaunistav omadussõnaline täiend nimisõnale; võrdlus:
Merilai ja J. Wainrighti määratlused) ja mis on selle iseloomulikud jooned? Kujundilisus -Tähelepanu vormil, enesele osutav Stiil - väljendusvahendite korrastatus, ajastu, autori, kunstivoolu loome- ja maailmanägemise viis, sisu- ja väljendusühtsus. Merilai, “Poeetika”, lk 33) rütmiline kõne, keeleline heakõla, kordused, kõne- ja lausekujundid, tähendusühtsus, koondumine määrava mõtte ümber; kontrast, uudsus. Väljenduse eneseleosutav ehk poeetiline tegevus ilmneb alati, kui keel ehk suhtlusvahend muutub igapäevase tööriista asemel omaette eesmärgiks – loova tähelepanu, mängu objektiks. Jeffrey Wainright (“Poetry. The Basics,” lk 1-6) Keele areng funktsionaalne > selgus, informatsiooni edastamine poeetiline/viipeline > kujundid ja kõlamustrid Keele läbipaistmatus: mitmekihiline tähendus, mitmetimõistetavus, sõnamängud
annaabi.ee 
