mille võttis teadaolevalt esimesena kasutusele Mai Kreegipuu. Defineerides kehtestamist saab öelda, et kehtestamine tähendab kindlalt enese huvide eest seisvat ning samas suhtlemispartnerit arvestavat käitumist. Kehtestamine käitumisviisina tähendab seega teise inimese aktsepteerimist enesega võrdse indiviidina. See on idee ,,mina olen oluline ja sina oled oluline" väljendumine praktilises käitumises. Kehtestamine kui käitumine toetub eneseväärikusele: eneseaustusele, sallivusele ja eneseusaldusele. Kehtestamine tähendab enesekindlat ja asjalikku enese huvide eest seismist (Krips 2003) Maarja Vadi ütleb tsiteerides Barry Reec`i ja Rhonda Brandti, et kehtestava käitumise kirjeldamiseks tuleb mõista kolme käitumisalternatiivi: passiivne oma soove, mõtteid, tundeid mahasuruv või eitav, alluv ja konflikte vältiv; agressiivne domineeriv, oma huve ja vajadusi peale suruv, ennast esiletõstev, isegi pealetükkiv;
enesekohast informatsiooni. Seejuures võib väite sügavamat tähendust analüüsida sõltuvalt edastamise eesmärgist: näiteks, kas hinnang oma akadeemilisele edukusele on antud kirjeldamaks seda, kuidas koolis läheb, või andmaks hinnangut oma üldisele edukusele. Siiski rõhutakse, et enesekohaste kirjelduste ja hinnangute vahele ei ole võimalik tõmmata ühest seost ning samas ei saa eitada, et eneseväärtuslikkuse tunded võivad ajas ja rollides muutuda ning erinevatel rollidel on eneseaustusele erinev tähtsus. Probleemid enesehinnangu määratlemisel Enesehinnangu uurimuste süstemaatilised ülevaated viitavad sageli ebapüsivatele ja vastakatele tulemustele ning metodoloogilistele kitsaskohtadele. Vastuolude ja enesehinnangu mõõtmisega kaasnevate probleemide peamiseks põhjuseks peetakse minakonseptsiooni kontseptuaalset nõrkust ehk nagu Harter (1990) on kujundlikult väljendanud, ei saa rakendada ,,metodoloogilist vankrit kontseptuaalse hobuse ette".
Maie Kreegipuu on Eesti tuntumaid kliinilisi psühholooge. Defineerides kehtestamist saab öelda, et kehtestamine tähendab kindlalt enese huvide eest seisvat ning samas suhtlemispartnerit arvestavat käitumist. Kehtestamine käitumisviisina tähendab seega teise inimese aktsepteerimist enesega võrdse indiviidina. See on idee „mina olen oluline ja sina oled oluline“ väljendumine praktilises käitumises. Kehtestamine kui käitumine toetub eneseväärikusele: eneseaustusele, sallivusele ja eneseusaldusele. Kehtestamine tähendab enesekindlat ja asjalikku enese huvide eest seismist (Krips 2003) Maarja Vadi ütleb tsiteerides Barry Reec`i ja Rhonda Brandti, et kehtestava käitumise kirjeldamiseks tuleb mõista kolme käitumisalternatiivi: passiivne – oma soove, mõtteid, tundeid mahasuruv või eitav, alluv ja konflikte vältiv; agressiivne – domineeriv, oma huve ja vajadusi peale suruv, ennast esiletõstev, isegi pealetükkiv;
enesekehtestamine), mille võttis teadaolevalt esimesena kasutusele Maie Kreegipuu. Kehtestamine tähendab enese huvide eest seismist ning samas arvestavat käitumist suhtlemispartneriga. Kehtestamine käitumisviisina tähendab seega teise inimese aksepteerimist enesega võrdse indiviidina. Idee sisu on see, et "mina olen oluline ja sina oled oluline". Kehtestamine kui käitumine toetub eneseväärikusele: eneseaustusele, sallivusele ja eneseusaldusele. Kehtestamine tähendab enesekindlat ja asjalikku enese huvide eest seismist. Patricia Jakubovski arust on kehtestamine oma tunnete, arvamuste ja seisukohtade selge, aus ja kindel väljendumine teis(t)ele inimes(t)ele. Maarja Vadi (1995) ütleb tsiteerides Barry Reece'i ja Rhonda Brandti, et kehtestava käitumise kirjeldamiseks tuleb mõista kolme käitumisalternatiivi: pasiivne
annaabi.ee 
