· Taastumine eeldab, et ressursse ei kasutata rohkemal määral kui neid juurde tekib ehk kui taastuva ressursi kasutamine pole ülemäärane, saab see olla sama intensiivsusega püsiv tuhandete aastate jooksul. Kehtiva elektrituruseaduse alusel on taastuvad energiaallikad vesi, tuul, päike, laine, tõus-mõõn, maasoojus, prügilagaas, heitvee puhastamisel eralduv gaas, biogaas ja biomass. Energiahein · Energiaheina saab kasutada energiatoormena. · Energiaheina saadakse harilikult pilliroost ja laialehelisest hundinuiast, päideroost, kiukanepist jne. · Selle raiering on üks aasta. Vajaminev tehnika, kasvatamise plussid. · Energiaheina külvi-, hooldus- ja koristustöödeks sobib tavapärane söödatootmiseks kasutatav tehnika (niidukid, vaalutajad, kogurid, liikurhekseldid, ruloonpressid), mis rohusöötade tootmisega tegelevail põllumajandustootjail on üldjuhul olemas.
maksimumi. Pärast toodangu langust alla teatud piiri eemaldatkase 90-95% kääritatud massist ja täidetakse uuesti värske materjaliga. Saavutamaks pidevat gaasitoodangut on vaja mitut paralleelset erinevas kääritusfaasis töötavat kääritit. Pidev töötlusrežiimil töötav biogaasitehas hõlmab endas põhikääritit ja eraldi järelkääritit. Biomassi lisades liigub osa läbitöötatud massist ülevoolutorustiku kaudu järelkääritusmahutisse. Energiaheina kasvatamise põhjuseid on palju: 1) Esiteks saab ära kasutada sööti jäänud maa-alasid, mida pole otstarbekas metsastada või sööti jätta nt külvikud ning poolooduslikud rohumaad.Energiaheina kasvatamine aitab säilitada kultuurimaastikku ja oskuslikul majandamisel võib suurendada selle väärtust. 2) On alternatiiviks fossiilsete kütuste tarbimisele, mis on lisaks väärtuliku tooraine
kasutamist küttena tugevalt piirata, sest soode taastumine on väga pikk protsess. 1 Üheks võimaluseks on ära kasutada ka teraviljapõhk ja hein kütusena. Tahes tahtmata jääb põllumajanduslikus tootmises üle orgaanilist ainet, mida saaks kasutada kütteks. Teraviljast moodustab 50...70% põhk ja aganad, mis otsest väärtust ei oma. Eestis on päevakorda kerkinud energiaheina kasvatamine põldudel. Palju maad on jäänud sööti, mis leiaks rakendust. Energiaheina kasvatamiseks sobivad taimed, mis peaksid andma suhteliselt suure massi ja olema küllaldaselt tugeva varrega, vältimaks lamandumist sademete toimel. Eesti oludes oleks kõige sobivamad kultuurid näiteks päideroog, roog-aruhein ja ida-kitsehernes ehk kaleega (rikastab ka lisaks mulda lämmastikuga). Koristamiseks saab kasutada tavalist heina- ja põhukoristustehnoloogiat. Põhu ja
tagajärjel on ökosüsteemis hiljuti moodustunud. Biokütus kuulub taastuvate kütuste hulka.See võib olla taimset, loomset või mikroobset päritolu.Seda toodetakse näiteks küttepuust, õlgedest, heinast ja sõnnikust.Töödeldud biokütused on tuntud biodiislikütusena, bioetanoolina ja puiduhakkena.. Biokütuse toorainet võib saada metsaraie, võsaraie, heinateo, roolõikamisega energiavõsa ja energiaheina, õlitaimede põllumajanduslikul kasvatamisel Erinevalt fossiilsete kütuste kasutamisest ei too biokütused biosfääri aineringesse teisi aineid juurde.Biokütuse põlemisel ei vabane atmosfääri uut süsihappegaasi vaid vabaneb ainult see mida organism oli juba oma kasvamisel omandanud. Seetõttu ei suurenda biokütuste tarvitamine süsihappegaasi kogust. Hüdroenergia.
tulemusena on ökosüsteemis hiljuti moodustunud või mis on selle saadus. Biokütus võib olla taimset, loomset või mikroobset päritolu. Esmaste biokütustena on kasutusel näiteks küttepuu, hagu, õled, hein, sõnnik. Töödeldud biokütused on näiteks biodiislikütus, bioetanool, puiduhake. Biokütust võib saada nii pärismaiste koosluste majandamisel (metsaraie, võsaraie, heinategu, roolõikamine, jne) kui kultiveerimisel (energiavõsa, energiaheina, õlitaimede jt põllumajanduslikul kasvatamisel). Erinevalt fossiilsete kütuste kasutamisest ei too biokütused biosfääri aineringesse ainet juurde. Biokütuste põletamisel vabaneb süsihappegaas, mis äsja oli ta enda kasvamisel atmosfäärist võetud; seetõttu ei suurenda biokütuste tarvitamine süsihappegaasi kogust atmosfääris. Biomassienergia (ehk biomassi kalorsus) on soojusenergia, mis saadakse mingit tüüpi biomassi põletamisel
Biokütused klassifitseeritakse füüsilise oleku järgi tahketeks, vedelateks ja gaasilisteks biokütusteks. Päritolu järgi võime nad liigitada: puidupõhiseks biomassiks, rohtseks biomassiks, puuviljade biomassiks ja lisanditega ning segatud biokütusteks. [1] Biokütust võib saada nii pärismaiste koosluste majandamisel (metsaraie, võsaraie, heinategu, roolõikamine, jne) kui kultiveerimisel (energiavõsa, energiaheina, õlitaimede jt põllumajanduslikul kasvatamisel). Erinevalt fossiilsete kütuste kasutamisest ei too biokütused biosfääri aineringesse ainet juurde. Biokütuste põletamisel vabaneb süsihappegaas, mis äsja oli ta enda kasvamisel atmosfäärist võetud; seetõttu ei suurenda biokütuste tarvitamine süsihappegaasi kogust atmosfääris. [2] Transpordis mootorikütustena kasutatavad biokütused on defineeritud Euroopa Liidu
ha kasutamata maad asub massiividel, mis on osaliselt kasutusel. Pindalatoetusi saavast 840 000 hektarist rohumaadest moodustavad ainult toetuse eesmärgil hooldatavad (niidetavad) rohumaad hinnanguliselt enam kui 110 000 ha. Seega kokku on kasutamata 9 maaressurssi Eestis pea-aegu 0,4 mln ha, mis moodustab kogu põllumajandusmaast kolmandiku. Kui kogu kasutamata põllumajandusmaast kasutusele võtta 0,2 mln ha ja selle peal energiaheina (päideroog, idakitsehernes, põldtimut) kasvatama hakata, võiks saada 11 250 GWh primaarenergia väärtuses biomassi aastas. Umbes sarnase aastase toodangu annaks keskmiselt ka energiavõsa kasvatamine, kuid aastate lõikes oleks toodang muutlikum. 1.4. Geotermiline energia Geotermiliseks energiaks nimetatakse aluspõhjas tekkivat ja seal kogunevat soojust. Pinnasesse, kaljudesse ja veekogudesse on talletunud tohutud energiakogused. Tegemist on
koristustehnoloogia on olemas ja kergesti kättesaadav. Puuduseks on optimaalse koristusaja lühidus - koristatakse varakevadel, kui varred on kuivanud. Juhul, kui sel ajal on ilma tõttu koristusaeg piiratud, on oht suurteks saagikadudeks. Perspektiivikaks võib osutuda päideroo kasutamine biogaasi tootmisel. Ida-kitsehernes on vähese väetisevajadusega ning väga suure kasvupotentsiaaliga liik. Arvestataval kohal on ka ida-kitseherne kasvatamine ja kasutamine energiaheina kultuurina. Eesti Maaviljeluse Instituudi pikaajalised uurimused on näidanud, et idakitsehernes ei levi iseeneselikult kuna taim vajab arenemiseks liigiomast bakterkultuuri (Rhizobium galegae), millega seemned tuleb vahetult enne külvi töödelda ja seetõttu ei saaks pidada ida-kitsehernest loodusesse tungivaks võõrliigiks. Vanemate ida-kitseherne põldude likvideerimine ei tohiks ka probleemiks olla, kui rakendada Eesti Maaviljeluse Instituudi poolt välja töötatud agrotehnoloogiat.
tulemusena on ökosüsteemis hiljuti moodustunud või mis on selle saadus. Biokütus kuulub taastuvate kütuste hulka. Biokütus võib olla taimset, loomset või mikroobset päritolu. Esmaste biokütustena on kasutusel näiteks küttepuu, hagu, õled, hein, sõnnik. Töödeldud biokütused on näiteks biodiislikütus, bioetanool, puiduhake. Biokütust võib saada nii pärismaiste koosluste majandamisel (metsaraie, võsaraie, heinategu, roolõikamine, jne) kui kultiveerimisel (energiavõsa, energiaheina, õlitaimede jt põllumajanduslikul kasvatamisel). Erinevalt fossiilsete kütuste kasutamisest ei too biokütused biosfääri aineringesse ainet juurde. Biokütuste põletamisel vabaneb süsihappegaas, mis äsja oli ta enda kasvamisel atmosfäärist võetud; seetõttu ei suurenda biokütuste tarvitamine süsihappegaasi kogust atmosfääris. Transpordis mootorikütustena kasutatavad biokütused on defineeritud Euroopa Liidu direktiivi
annaabi.ee 
