See arendas tema armastust koduümbruse maastiku vastu. Oma karjaaega meenutab kirjanik veel 1891. aastal järgmistes tundelistes lausetes: ,,Endised karjaaja mängupaigad käisin läbi ja istusin tuttavatel unistuste paikadel ning trötsisin ennast nende kadunud kuningriikide pärast, mis ma seal seekord nooruses üles ehitasin. Õnnelik aeg! Nüüd ei olnud ma unistaja enam, enam ei kuuldunud metsa kohinas mulle vaimude muusika kõrvu." Liiv vaatles looduse pisiasju ja suhtus neisse kui endasugustesse. Ta otsekui elas looduses: kurvastas, kui loodusel oli raske, tundis rõõmu, kui valitses päikesepaiste. Juhan Liiv vaevles oma elu jooksul nii füüsiliste, kui ka vaimsete haiguste küüsis. Tema raske elukäik on meelitanud inimesi ta luuletusi lugema ja analüüsima, ning igaüks leiab neist midagi erilist ja ainulaadset. Seega võib isegi järeldada, et tema vaimne ebastabiilsus on ta edu allikaks. Loodus oli Juhanile väga armas. Sellest on näiteid palju
Armas on su voode vilu, aga sinu lainte ilu kesse mõistab võrrelda! ("Järv") Tänu sellele tihedale kokkupuutele loodusega , pani Liiv kirja hulga kauneid ridu, mis ei jätnud külmaks ilmselt paljusid eestimaa kodanikke. Liiv suhtus looduse pisiasjadesse kui endasugustesse. Liivi luule on realistlik, lihtne, täpne ning mees on suutnud välja tuua jooni ja hetki, mida paljud ei suuda sõnadesse panna, kuid sisimas tunnevad sama. Kirjanik pööras palju tähelepanu loodusdetailidele, ta kirjeldas üksikut lilleõit, metsa puhkamist tormist, pikset väga detailselt. Loodus justkui elas luuletajas : mees kurvastas, kui loodusel oli raske, tundis rõõmu, kui säras päike. Vaat, kuidas ilm, ta valgeks läeb,
metsas ja kuulata lindude laulu. Ta suurimaks unistuseks oli aga Peipsi, mis paistis puude latvade tagant. Unustades kogu ümbruse vaatles Liiv mäeseljandikult Peipsil valendavaid purjeid. Eriti õnnelikuna tundis Liiv end karjapõlves, millal ta igatsustel ja rõõmudel polnud piire. Ta unistas karjapoisina olematuist kuningriikidest ja metsakohinas kuulis ta vaimude salapärast muusikat.Liiv vaatles looduse pisiasju ja suhtus neisse kui endasugustesse. Tema loodusluules ei ole võltsina tunduvaid kirjeldusi, mis tihti kipuvad sattuma luulesse, kui kirjanik ei suuda loodusele piisavalt lähedal viibida. Juhan Liiv otsekui elas looduses: kurvastas, kui loodusel oli raske, tundis rõõmu, kui valitses päikesepaiste. Ta suutis poeetilise tunnetuse anda kõige igapäevasemale ainestikule, J. Liiv luuletas tavalistest elunähtustest, ei otsinud loodusest erakordselt ilusaid või võimsaid objekte, nagu see oli omane romantikutele.
[2,4] Liivi luules oli uudne vorm - lühike, selles on nähtud jaapani haiku ja tanka mõju. Liiv nõuab, et kirjanikul tuleb rahvakeelt tundma õppida, tuleb kasutada keelt, mida "kõik mõistavad ja kirjutavad", nõuab, et eesti keel tuleb "rahvale arusaadavaks hoida". [2,4] Juhan Liiv veetis oma lapsepõlve Peipsi kalda ääres. Tema nukrasse argipäeva tõi rõõmu võimalus viibida maalilises koduümbruses. Liiv vaatles looduse pisiasju ja suhtus neisse kui endasugustesse. Tema loodusluules ei ole võltsina tunduvaid kirjeldusi, mis tihti kipuvad sattuma luulesse, kui kirjanik ei suuda loodusele piisavalt lähedal viibida. Juhan Liiv otsekui elas looduses: kurvastas, kui loodusel oli raske, tundis rõõmu, kui valitses päikesepaiste. Juhan Liiv pühendas palju luuletusi aastaaegadele. [2,4] Autobiograafilised eleegiad: ,,Minu luule", ,,Helin", ,,Noor-Eestile"- peegeldavad luuletaja enda traagikat: noorusea lootuste purunemine hävitava haiguse tõttu. [2,4]
annaabi.ee 
