alusel selle poole, mis nende jaoks hea on. Siit jreldus, et inimsoo ldise nnelikkuse nimel tuleks tal elada hiskonnana, kus inimsoo vimekam osa hoolitseks ka vhemvimeka enamuse loomupraste pdluste teostumise eest. iglane polis. Keskse poliitilise vrtusena ksitab Platon kreeka traditsiooni kohaselt iglust. Tema petus iglasest polis`est on esitatud Platoni kige tuntumas teoses Politeia. igluseks on inimese jaoks Platoni mratluse kohaselt teha endaomast, seda milleks ta loomult on sobivaim. Seega ksitleb tema petus iglasest polis`est ksimust, milline viks olla phjendatud rollide jaotus hiskonda moodustavate indiviidide vahel? Sellele ksimusele vastates lhtub ta inimeste vimekuste loomuprase erinevuse eeldusest. Loomuprase vimekuse ja sobivuse kohaselt jagunevad inimesed kolme rhma: suuremal osal inimestest domineerib hinges ihalev hingejagu, teisel osal sakas hingejagu ja vikseimal osal mistuslik hingejagu. Oleks loomuprane kui
hinge kui terviku arete, vajab seda voorust eelkõige hinge ihalev jagu. Kui nüüd iga hingejagu teostab temale omast voorust, siis on hing, ning koos hingega ka inimene tervikuna, õiglane. (Politeia 442d) Õiglus, dikaiosyne, on neljas Platoni poolt esiletoodud kardinaalvoorus. Pidada õiglust üheks keskseks vooruseks oli Antiik-Kreekas traditsiooniline, Platon andis kõne all olevale mõistele aga spetsiifilise tähenduse – õiglus seisnes tema määratluse kohaselt selles, et “tehakse endaomast”. Antud juhul peaks see määratlus tähendama siis seda, et hing on õiglane siis, kui iga tema hingejagu täidab võimalikult hästi talle kuuluvat ülesannet hinges kui tervikus. Kõike, mida traditsiooniliselt selle mõistega seoti – kokkulepetest 5 Andrus Tool/Sissejuhatus filosoofia ajalukku/FLFI.01.053. kinnipidamine, endale võetud kohustuste täitmine jne. – , käsitles Platon hinge eespool
kujundamine seisneks eelkõige õiguskorra loomises, täiustamises ja sellest kinnipidamise tagamises, mis oleks soodsaks keskkonnaks, kus igal ühel on võimalus teostada isiklikult eelistatud “õnne-mudelit”. Õiglane polis. Keskse poliitilise väärtusena käsitas Platon kreeka traditsiooni kohaselt õiglust. Tema õpetus õiglasest polis`est on esitatud Platoni kõige tuntumas teoses “Politeia”. Platoni määratluse kohaselt on inimese jaoks õigluseks – “teha endaomast” (ta eautou prattein, Politeia 433 a8-9), seda “milleks ta loomult on sobivaim.” (samas, a5-6) Seega käsitleb tema õpetus õiglasest polis`est küsimust, milline võiks olla põhjendatud rollide jaotus ühiskonda moodustavate indiviidide vahel? Sellele küsimusele vastates lähtus ta eeldusest, et inimeste võimekused on loomupäraselt erinevad. Loomupärase võimekuse ja sobivuse kohaselt jagunevat inimesed kolme rühma:
Makrokosmose kolmikstruktuur projitseerub inimhinge, mikrokosmose, kolmikstruktuuriks ja sealt edasi ideaalse polisè, mesokosmose, kolmekihilisse ülesehitusse. Ideaalriik. Eestikeelses õppekirjanduses on ideaalse polisé asemel valdavalt kasutusel ideaalriik. Jätkame siingi samamoodi tänapäevasema keelepruugiga, pidades kogu aeg meeles, et Platon pidas silmas linnriiki. Platoni poliitika-mõistmise keskne väärtus on õiglus. Õiglus tähendab tal ,,teha endaomast ..., milleks ta loomult on sobivaim". Loomupärase võimekuse ja sobivuse alusel jaotuvad inimesed kolmeks (!) erineva suurusega hulgaks: enamatel domineerib ihalev hingeosa, teistel emotsionaalne hingeosa ning vähestel mõistuslik hingeosa. Oleks igati loomupärane, õige ja parim, kui igaüks tegeleks talle loomult sobivaima valdkonnaga, s.o sellega, milleks tal on parimad sünnipärased eeldused. Seeläbi saaks ühiskond (linn, riik) ühtseks. Need inimesed,
annaabi.ee 
