1) uurimuslik ja probleemipõhine (avastus-) õpe, 2) dialoog ja õppeotstarbeline vestlus ning 3) kognitiivne õpipoisi viisil õppimine. 12. Milliseid mõtlemistasandeid eristab J. Bruner oma õppimisteoorias. Õpilaste tunnetuslik eripära jagunes tema õppimisteoorias kolmeks: 1) väikelastel domineerib tegevuslik ehk enaktiline 2) algklassiõpilastel kujundlik ehk ikooniline mõtteviis 3) ja keskkoolis muutub valdavaks verbaalne ehk sümboolne mõtlemine. 13. Millist õppimisviisi/meetodit peab J. Bruner kõige tõhusamaks? Bruneri veendumuse kohaselt on teadvustatud õppimine võimalik vaid avastusprotsessina, mida ajendab uurimuslik uudishimu. Seetõttu peaks õppimine koolis toimuma valdavalt hüpoteeside püstitamise ja nende kontrollimisena
mõtlemisoskuste arengule aitab kõige enam kaasa kriitilise mõtlemise õpetamine eri õppeainete raames. 14. S. Ohlssoni soovitused mõtlemisoskuste kujundamiseks. Seni kasutatud üldise mõtlemisvõime arendamise metoodikate ebatõhususe peapõhjus tuleneb nende liigsest panusest deduktiivsele mõtlemisviisile, kus mõtlemist käsitletakse loogiliste järeldusprintsiipide süstemaatilise rakendamisena. Ohlssoni arvates on inimmõistus pigem enaktiline, kujutades endast reaalses maailmas sooritatavate toimingute mõttelisi mudeleid. Ohlssoni teooria kohaselt ei kasuta inimesed ainult sõnalisi arutlusi järelduste tegemiseks, vaid toetuvad oma mõtlemises hoopis arutluseks olevate objektide ja esemete multisensoorsetele ehk mitme tajumodaalsuse vahendusel saadud mudelitele. Mõtlemisoskused, mida püütakse õpetada abstraktselt, ei üldistu, sest õpilastel puudub võimalus nende seostamiseks oma konkreetsete kogemuste,
Kõigi nende ühisjooneks on olnud taotlus kujundada õpilastel üldine mõtlemisvõime võimalikult ökonoomselt(väheste konkreetsete teadmiste ja oskuste minimaalse rakendamise teel.)Praktikas pole aga ükski kirjeldatud käsitlusviis kõiki rahuldavat lahendust toonud. Tõdeti, et mõtlemisvõime ja oma tegevuse jälgimisoskuse arendamine lahus tegevusvaldkonnast on väheefektiivne. S.Ohlssoni soovitused mõtlemisoskuste kujundamiseks. Ohlssoni arvates on inimmõtlemine pigem enaktiline kui deduktiivne. Õpilased ei suuda abstraktselt õpetatud mõtlemisoskusi seostada oma praktikaga. Et õpetada õpilasi mõtlema peaksid õpetajad pöörama rohkem tähelepanu protsessidele, mis seostuvad ainevaldkonna süsteemsete teadmiste omandamise ja rakendamisega. Nt. selle asemel, et õpetada fakte mägede, kontinentide metsade kohta peaksid geograafiaõpetajad käsitlema mägede geoloogilist kujunemist, erosiooni, metsade hävimist
Õpitava materjali selektiivseks tajumiseks tuleb õpilastele anda osutisi. Nende ül.on juhtida tähelepanu esitatava materjali struktuurile. Ennetav struktuur aitab õpilastel paigutada uue materjali juba õpitu konteksti olemasolevate teadmiste raames. BRUNER on veendunud, et õppeainetest kui teadusdistsipliinidest saab õpilastele anda ettekujutuse igas vanuses, kui arvestatakse õpilaste tunnetusliku eripäraga: väikelastel domineerib tegevuslik ehk enaktiline mõtteviis, algklassiõpilastel kujundlik ehk ikooniline mõtteviis ja keskkoolis muutub valdavaks verbaalne ehk sümboolne mõtlemine. Kindlustamaks õppimine nende põhimõtete kohaselt, soovitas BRUNER kasutusele võtta spiraalse õppekava, et käsitleda õppeainet vastavuses õpilaste tunnetusvõimalustega, ning pakkus välja metoodilised lahendused õppimise korraldamiseks avastusliku tegevuse ja rollimängude ning simulatsioonidena. Õpilaste
annaabi.ee 
