ilmekamaks muuta, mõnikord koguni asendada. Suhtlemine on arenenud käsikäes inimese kujunemisega, töö ja kõne arenguga. Inimestevahelise koostöö vormid tööprotsessis nõudsid järjest ulatuslikumat tõukejõudu, mille mõjul ahvi aju pikkamööda on muutunud inimajuks (F. Engels). Suhtlemisel aitavad suuresti kaasa niisugused psüühilised nähtused, mida nimetatakse samastamiseks ehk identifitseerimiseks ja kaasaelamiseks ehk empaatiaks. Samastamisel asetab üks inimene end mõttes teise olukorda, võtab omaks tema mõtted ja seisukohad. Kaasaelamine puudutab tundmuste valdkonda üks inimene hakkab tundma samu tundmusi ja samal viisil kui teine. Empaatial põhineb kunsti psühholoogiline mõju: vaataja, lugeja hakkab läbi elama samu tundmusi nagu raamatu, etenduse või filimi kangelane. Suhtlemisraskused. Inimese suhtlemisoskus on mingil määral sünnipärane, kuid kaugeltki mitte täielikult. Siin on
Sellele lisaks on vaja tunda iseennast, et oleks võimalik vahet teha enda ja arengupuudega inimeste vajaduste vahel. Kuna vaimupuudega inimesed ei sarnane üksteisega, on rikkuseks see, kui ka hooldajad on sama erinevad. 2 Jaksata anda ja võtta- empaatiast ja kurnatusest. Võimet teiste inimeste olukorda sisse elada nimetatakse empaatiaks. Et sisseelamisvõime hoolekandetöös kasu tooks, peab sellega kaasnema tegutsemine- me võime kuitahes palju teistele inimestele kaasa tunda aga kui sellele ei järgne teod, siis on meie empaatia temale vähese väärtusega. Empaatia olulisus hoolekandes on seotud sellega, et paljudel vaimsete puuetega inimestel on raske oma tahet, tundeid ja vajadusi väljendada. Hooldajal hoolekandeasutuses on üks amet- palju rolle:
hülgamist. See, et Kalle ei ole osanud ka oma pere koos hoida ja lapsi kasvatada on kindlasti tema lapsepõlves kogetud sündmuste tagajärg. http://hope.tktk.ee/kristiina/Anu_Leuska/oo/eriksoni_pshhosotsiaalse_arengu_teooria.html John Bowlby kiindumusteooria Bowlby kiindumusteooria keskendub peamiselt lapse hirmule ja tema käitumisele ohu korral ning tema kiindumusisiku reaktsioonile. Kui me kutsume kiindumust teiste sõnadega empaatiaks, siis kiindumuskäitumine on reaktsioon balansseerimata empaatiale – signaalidele -, mida lapsevanem oma lapse suunas saadab. (Tegelikkuses ringleb suurem osa inimkäitumisest enda ja keskkonna vahelise empaatia sünkroniseerimise ümber, kuid me võtame antud peatükis tähelepanu fookusesse kiindumuse kui käitumissüsteemi just seetõttu, et kirjeldada detailselt, milline on sünkroonsusest hälbiv suhtlemine ema ja lapse vahel.
Kaasaelajad ei ole konflikti otseselt segatud, kuna põhiküsimus teda isiklikult ei puuduta. Sagedasemaid kaasaelamisviise: ,,Pane ennast maksma" , ,,Ära lase endale pähe istuda". Tegijad on need, kellest konflikt lähtub. Ohvrid on tegijate sihtmärgiks. Kaebaja püüab konflikti lahendada väljasseisjate abiga. Enda asetamist vastaspoole nimetatakse rollivahetuseks. Teisele inimesele kaasaelamise ja teise seisukohast tegelikkuse tunnetamist nimetatakse empaatiaks. Konfliktide puhul on tihti probleemiks madal empaatiavõime või suutmatus või ka tahtmatus ennast teise olukorda asetada. See, kuidas inimesed konfliktis käituvad, on väga isikupärane. Teisisõnu, erisugune konfliktikäitumine tuleneb suuresti sellest, et inimesed on erinevad. Isikupära avaldub ka konfliktis. See tähendab, et sageli me valime endale ise rolli, mitte seda ei anta meile ette. 3.4 Mulje juhtimine Mulje kujunemist teisest inimesest nimetatakse isikutajuks
annaabi.ee 
