Kuivõrd keskaja transpordiolud ja poliitiline olukord oli selliste pankade tekkimine möödapääsmatu. Ziiropankades tekitati pangaraha järgmiselt, pangale loovutati väärismetalli või väärismetallraha, mille väärtuse ulatuses hoiustaja sai teha makseid. Väärismetall säilis ziiropanga varakambris aga selle omanikud vaheldusid pangaraamatutes vastavalt maksete tegemisele või maksetest raha saamisele. Peale ziiropanku arenesid välja emissioonipangad. Emissioonipanga tunnuseks oli pangatähtede väljaandmine koos kohustusega need väärismetallraha vastu lunastada. Seega võis nende poolt ringlusse lastud pangatähtede hulk ületada varakambritesse peidetud väärismetallide varusid. Esimene emissioonipank oli Johan Palmstrucki poolt 1656. aastal Stockholmis asutatud pank. Emissioonipankade suutmatus pangatähti tagasi osta sundis valitsusi hakkama sularaha emiteerimist reguleerima jättes selle õiguse vaid üksikutele
tõsta. Eesti rahandusega käis tutvumas mitu eksperti, kes kinnitasid 1924. aasta suvel võetud suuna õigsust. Laenuküsimuse lahendamine jäi aga mitmel segasel põhjusel venima. Novembris 1926 sai Eesti Panga presidendiks Jüri Jaakson, kelle ülesandeks jäi rahareformi lõpuleviimine. 8. detsembril 1926 kirjutas rahaminister Leo Sepp alla Finantskomitee heakskiidetud laenulepingu protokollile. Selles dokumendis soovitas Rahvasteliidu Finantskomitee Eestile uut rahaseadust, emissioonipanga põhikirja reformi, riigikassatähtede ja riigi kulla- ja valuutatagavara üleandmist emissioonipangale, hüpoteekinstituudi asutamist ja välislaenu. Viimase suuruseks fikseeriti 1,35 miljonit naelsterlingit. Seejärel esitati vastavad seadused Riigikogule, kes võttis 3. mail 1927 vastu välislaenu seaduse, riigikassatähtede emissiooni lõpetamise seaduse ja rahaseaduse ning Eesti Panga uue põhikirja, mis jõustusid 1. jaanuaril 1928. Juunis emiteeriti Londonis, Amsterdamis
Finantskomitee poole palvega kutsuda Eestisse eksperte ja toetada välislaenu andmist Eestile. Rahandusega käis tutvumas mitu eksperti, kes kinnitasid 1924.aasta suvel võetud suuna õigsust. Laenuküsimuse lahendamine jäi aga mitmetel segastel põhjustel venima. 8.detsembril 1926 kirjutas rahaminister Leo Sepp alla Finantskomitee heakskiidetud laenulepingu protokollile. Selles dokumendis soovitasd Rahvasteliidu Finantskomitee Eestile uut rahaseadust, emissioonipanga põhikirja reformi, riigikassatähtede ja riigi kulla-ja valuutatagavara üleandmist emissioonipangaga ja välislaenu. Viimase suuruseks fikseeriti 1,35 miljonit naelsterlingit. Seejärel esitati vastavad seadused Riigikogule, kes võttis 3.mail 1927 vastu välislaenu seaduse, riigikassatähtede emissiooni lõpetamise seaduse ja rahaseaduse ning Eesti Panga uue põhikirja, mis jõustusid 1.jaanuaril 1928. Juunis emiteeriti Londonis, Amsterdamis ja
2) sõjaaegsed sõjavägede ülemjuhatajad (samal põhimõttel, mis presidendid); c) ametikoha järgi (samuti PS-s sätestatud õigus nagu a) + b)): 1) Sõjavägede Ülemjuhataja või Sõjavägede Juhataja (+ kõik endised ehk erus olevad) 2) kahe tähtsama ja suurema Eestis oleva kiriku pead; 3) kahe autonoomse kõrgema teadusliku õppeasutuse rektorid; 4) Eesti Panga kui emissioonipanga juhataja; 5) + 10 liiget, kelle nimetab Vabariigi President põhiseadusliku eriõiguse alusel omal äranägemisel. Seega olid 24 liiget 40-st valitavad, ülejäänud nimetatavad või ex officio. Kutseomavalitsused ühendasid tollal ja ühendavad ka tänapäeval Euroopa riikides vastava valdkonna (näit arstid, advokaadid, agronoomid, kaubandustöötajad jne jne) erialade esindajaid, nad on spetsiifilised
annaabi.ee 
