jõulisuse ja nõusoleku tajumisele teises äratab mõlema osalise uudishimu. Olgu ma parem üksi kuni maailma lõpuni, kui et mu sõber kas sõna või pilguga taganeks sellest, mille vastu ta tegelikult poolehoidu tunneb. Vaenulikkust ei karda ma sugugi rohkem kui soostuvust. Ärgu lakaku ta hetkekski olemast ta ise. Tema minu-oma olemises teeb mulle rõõmu ainult see, et 8 Loodusega suhtlemisel kehtis Emersoni meelest sama reegel: "Loodus ütleb inimesele: "Silmast silma, mu armas." Päevikust. mitte-minu on minu. Mind ajab vihale, kui leian seal, kus ootasin mehist edasiarendust või vähemalt mehist vastuseisu, eest soostuva käsna. Parem olla kõrvenõges oma sõbra põues kui tema kaja. Tingimus, mille kõrge sõprus esitab, on võime saada hakkama ilma selleta. See kõrge ülesanne nõuab suuri ja ülevaid osalisi. Peab tõepoolest olema olnud kaks, enne kui saab olla tõeliselt üks
Kooli nimi Henry David Thoreau Õpimapp Koostaja: Sinunimi Juhendaja: õpetajanimi Tartu 2010 Elulugu Henry David Thoreau sündis 12. Juulil 1817 Concordi linnas, Massachussetsis, USA-s. Tema isa oli ärimees ning ta sai oma hariduse Harvardi ülikoolis. Mõned aastad töötas ta õpetajana Concordis ja Staten Islandil, New Yorgis Aastatel 1841 kuni 1843 elas ta esseisti ja filosoofi Ralph Waldo Emersoni juures, kus ta kohtus ka teiste transtsendentialistidega, nagu õpetlane ja filosoof Amos Bronson Alcott ja Margaret Fuller ja George Ripley (180280), mõlemad sotsiaalreformijad ja kriitikakirjanikud. 1845. aasta märtsis otsustas Thoreau minna elama Waldeni tiigi kaldale ja veetis seal kaks aastat, püüdes välja mõelda, mis on elu. Ta asus elama väikesele maavaldusele, mille omanikuks oli tema hea sõber Ralph Waldo Emerson. Ta ostis
avaldatud essees Johann Hölderini kohta. Ta köitis noormeest seetõttu, et Hölderlin oskas väljendada just neid meeleolusid, mis olid tol ajal omased ka Nietzschele. 1862. aastal kirjutas Nietzsche kaks filosoofilis-poeetilist tööd: ,,Saatus ja ajalugu" ning ,,Tahtevabadus ja saatus" , mis sisaldasid enamikke ta tulevaste teoste põhiideid. Internaatkoolis oli ka suurepärane raamatukogu, kus noormees luges innukalt: Shakespeare, Rousseau, Machiavelli, Emersoni, Puskini, Lermantovi, Pettöfi ja Chamisso raamatuid. Samuti uuris ta seal kirjanduse ajalugu, esteetikat, piiblitekste ja antiiktragöödiaid. Huvide mitmekesisus tekitas noores Nietzsches muret ja ta otsustas süübida filoloogiasse. 1864. aastal lõpetas Nietzsche õpingud Pfortas ja asus ema soovil Bonni ülikooli teoloogiateaduskonda, kuid juba 1865 aastal läks üle filoloogiateaduskonda, kus külastas
Tõde pole jagatav ega jõuga pealesurutav. Inimene on oma kannatuses ja tões üksi, liigub eemale lähedastest, ei kuule teiste palveid. Kartlik Nikas, surmavalt haavatud, jookseb mööda kõigist elu jooksul lähedastest inimestest, kes proovivad teda peatada, elule tagasi püüda, ent Nikas libiseb neist eemale. Vanaema Dido jätab lapselapse üksi võõraste inimeste sekka, kentaur Nikyas (mõlemad romaanist “Kentaur“) laseb kõrvust mööda Emersoni veenmiskatsed, keeldub kaaslasest, jalutab elust välja. Baturini tegelaste elu sisemine eesmärk on puhastumine, eneseleidmine – ja olgugi nad sealjuures ühiskonnale avatud, kulgevad otsingud siiski tegelaste omaruumis, kõnelustena iseendaga. Selle tunnistuseks on kas või Baturini peategelast romaanist romaani saatev varjumehe kuju, kes on peategelase olulisim kaaslane, ta tegude mõõdupuu, tegelase sisemise arengu märkija. Varjumees on ainus, kes tegelase tõeotsinguis aktiivselt
sajandil elanud arhitekti puhul, kuid samas oli see tõsi, kuna Wrighti arhitektuurikäsitlus oli 20. sajandi alguseks välja kujunenud ning põhimõtteliselt enam ei muutunud. Wright rõhutas oma artiklites ja ettekannetes nn orgaanilise ehituse põhimõtteid: moraalselt tõde ja inspiratsiooni loodusest. Wright abstraheeris looduse vorme geomeetriliselt. Wrighti loomingu mõistmiseks tuleb mõista tema kunsti filosoofia aluseid, mis on lähtunud ameerika fiolsoofi Ralph Waldo Emersoni ideedest. Emerson ülistas originaalsust, sõltumatust ja loomingulise inimese terviklust. Kunstniku ülesandeks oli looduse jumalik sisu ära tunda, ühte koondada ning kõrgemale vaimsele tasemele viia. Wright soovis looduse olemust mõista ning peegeldada selle jumalikku ilu enda ehitistes. Ta arvas, et arhitektuur on ,,looduse kõrgeim ja subjektiivseim võimalik konventsionaliseerimine". Võtmeks ilu ja tõe juurde oli Wrightile geomeetria
annaabi.ee 
