teisi linde toidust eemale peletada. Siidisaba lühikesed teravatipulised tiivad ning sirgjooneline, vahelduseks liuglev lennustiil meenutab kuldnoka oma. Paljunemine Enne paljunemist saadab isaslind välja valitud partnerit ning laseb kuuldavale iseloomulike häälitsusi. Seejärel ajab ta oma suure peatuti turri, laseb saba rippu ja ajab suled nii kohevile, et näeb palju suurem ning ümaram välja, kui ta tegelikult on. Kui emaslinnule isane meeldib, ajab ka tema oma suled puhevile ning seisab isaslinnu kõrvale, isane aga kostitab teda toiduga ning ulatab talle kingitusi, milleks võib olla oksake või puukooretükike. Niisugune rituaal kordub mitu korda .Siidisaba pesa näeb välja nagu sambla või rohukõrtega vooderdatud kausike. See paikneb 3-15 meetri kõrgusel maapinna kohal, enamasti samblaga kaetud puuoksal. Mune haub põhiliselt emane, selleks kulub umbes 14-15 päeva. Toitu toovad poegadele mõlemad vanalinnud.
harvem lagedaid meresaari. Pesitsemist alustab aprilli teisel poolel ja mai algul. Kurnas on 4...8 suurt rohekashalli muna. Koorunud pojad näevad väga rääbakad välja ega meenuta sugugi seda lindu, keda ilu pärast tiikidel peetakse. Pojad saavad lennuvõimelisteks septembri algul. Nad kooruvad mai lõpul-juuni algul. Kühmnokk-luige pojad on pesahülgajad, see tähendab, et pärast koorumist on nad enam-vähem kohe võimelised emaslinnule järgnema- Looduslikke vaenlasi täiskasvanud luigel praktiliselt ei ole. Lind toitub veetaimedest. Kühmnokk-luige nokk on hirmus relv, millega ta võib lüüa sügavaid haavu. Ründel kasutab ta ka oma tiibu, mille nukkidega antud hoobid on võrreldavad täiskasvanud inimese rusikalöökidega. Vihane kühmnokk-luik võib ka inimesele eluohtlik olla: kui teda ärritada, ründab ta meelsasti. Inimene ohustab kühmnokk-luike eelkõige veekogude saastamisega. Kühmnokk-luik ei
venida kuni 12 päevani. Pesa ehitatakse väga hoolikalt, kõigest kättesaadavast. (R.Ling, 1980). Pesitsusajad on aprillis ja juunis, aga rasvatihase laulu võib kuulda alates jaanuarist. Rasvatihase laul kõlab kui sitsikleit-sitsikleit või tindipott-tindipott, aga rasvatihasel on mitmeid reputaare, mis kõlavad meeldivalt ja malbelt (H.Relve, 2001). Pessa munetakse 9-15 muna. Munad on valged, veidi läikivad ja punakaspruuni täpilised. Neid haub ainult emaslind ja isaslind toob emaslinnule harva süüa. Seejärel, kui pojad kooruvad, toidab linde ainult isaslind, emaslind soojendab neid ja see kestab 3-5 päeva. Poegade toitmiseks tehakse umbes 400 toitelendu ja pojad on peres 19-21 päeva (H.Relve, 2001). Rasvatihase vanematele on pesitsusaeg üks raskemaid aegu. (L.Jonsson, 1992). Alguses söövad pojad ainult ämblikke ja liblikaröövikuid, alles siis hakatakse sööma muid selgrootuid ja putukaid. Kui poegade peres viibimis aeg hakkab lõppema, muneb emaslind uue kurna mune
Skandinaaviast kuni Tsuktsimaani. Euroopas on lisaks liigi üldisele areaalile ka veel mõningaid lahus olevaid levilaid, nagu näiteks Lääne-Prantsusmaal ja Ungaris. Eestis on lind levinud paiguti, Kesk-Eestis on tema põhiliseks leiupaikadeks Emajõe jõgikond, aga linnuliigi põhimass on ikka Lääne-Eestis ja Põhja-Eestis rannavööndis või rannikulähedastel aladel. Arvukus Eestis on kahanemas, viimastel aastakümnetel hinnatakse seda 2000 pesitsevale emaslinnule - lisaks veel suuremaarvuliselt isaseid. Tutkas eelistab rikkaliku taimestikuga merelahti ja siseveekogude kaldaalasid. Peamised elupaigad on Matsalu ja Haapsalu lahtede ümbrus, Saaremaa rannikuniidud, Kunda rannik ja Emajõe luhad, seega tegutseb peamiselt rannaheinamaadel, soodes ja luhtades. Tutkas on rändlind, ta saabub meile aprilli teisel poolel. Läbiränne kestab kuni juunikuu alguseni. Sügisränne algab juba juuli lõpul ja viimased isendid lahkuvad meie aladelt septembris
Jalad on kuuse-käbilinnul sageli tugevasti korpas. Peamiseks kuuse-käbilinnu toiduks on kuuseseemned. Nende hankimiseks kangutatakse käbi oksalt noka abil lahti ja hoitakse seda oksal jalaga kinni, et seemneid käbisoomuste vahelt välja urgitseda. Kuuse-käbilinnu laul on ilus ja õrn. Eestis leidub kuuse-käbilindu eelkõige kuusikutes ja kuuse- segametsades. Pesa ehitab emaslind, keda isaslind pidevalt saadab või läheduses silmas peab. Ta annab emaslinnule toitu juba mängu ja ka pesaehituse ajal. Pesas olevad munad on valkjad või rohekad, kaetud roostja, hallika ja tumepruuni kirjaga. Parmlased on sugukond kärbselisi, kus on peaaegu 3000 eri liiki üle kogu maailma. Parmud on keskmise suurusega või suured (kehapikkus 726 millimeetrit). Väliselt meenutavad nad suurepealisi jässaka kehaga kärbseid. Iseloomulikud on suured eredavärvilised silmad. Elutsükli pikkus on 1 kuni 3 aastat. Paljude parmuliikide
Kirjanduses leidub tihti viiteid sootihaste suurele ühtekuuluvustundele. Sageli tegutsevad nad kahe- või kolmekaupa, mis jätab mulje, nagu hoiduksid paarid kokku aastaringi. Sootihase laul on ühetooniline hele "dip-dip-dip...". Sootihaseid võib meil kohata nii suvel kui ka talvel. Sügisel rändab osa sootihaseid (arvatavasti peamiselt samasuvised noorlinnud) meilt ära, kuid on teadmata, kui kaugele nad siirduvad. Paarilise leidmisel annab isaslind emaslinnule seemnekese või mõne muu toiduiva. Kui emaslind selle vastu võtab, tähendab see nõusolekut ja siit peale jäävad linnud kokku. Pesamaterjali kannab kohale ja pesa ehitab emaslind üksi. Pesa ehitatakse puuõõnsusesse ja selle kõrgus oleneb sobiva puuõõne kõrgusest. Pesa koosneb peamiselt samblast ja rohukõrtest, pesalohk on vooderdatud taimevilla ja karvadega. Pesas olevad munad on valged, roostepruunide pisilaikudega. Pojad on pesahoidjad ja lahkuvad pesast kahenädalastena. Poegi
Ränne toimub salkadena, ööbimiskohana eelistatakse roostikke. (Peksar, 2014) Paar nädalat enne emaseid saabuvad isaslinnud, kes vaatavad välja elupaiga. Kui mõni konkurent väljavalitud valdust tahab üle lüüa, siis kaitstakse seda vapralt. Kui emaslinnud on kohale saabunud, hakkavad eredas rüüs isased neid põõsaoksal või vaial lauldes võluma. Kui eemalt laulmine ei ole piisavalt mõjukas, siis tullakse maapinnal tiirutades esinema konkreetsele emaslinnule. Sealjuures ajab isane suled puhevile ja tõstes saba ning sirutades pead välja. (Peksar, 2014) Kõige tüüpilisem häälitsus hänilasel on siutsuv „vitsi“ või „pslie“. Laul on kutsehüüdude jada, mida esitatakse mängupoosis, rind puhevil (Jonsson, 1992) . Kui isane on emasele ennast küllalt tõestanud, hakkab emaslind munema, enamasti mai keskel (Laurits, 2014) . Pesa rajab hänilane maapinnale väikesse pinnalohku tiheda rohu sisse või siis mättale paksu rohtkatte varju
häälitsusi ja laulukatkeid või isegi terveid laule. Elupaik ja -viis Elupaigaks on igasugused metsad ja puistud. Elutseb paaridena. Päevase eluviisiga. Ränne Rändlind, kes saabub Eestisse aprilli lõpul ja lahkub augustis. Ränne toimub öösel. Talvitusalad asuvad Aafrika savannimetsades. Toitumine Putuktoiduline lind, kelle põhitoiduks on põhiliselt väikesed lendavad putukad. Pesitsemine Pesaterritooriumi hõivab isaslind, ka valib ta välja sobiva pesaõõnsuse. Kui see emaslinnule sobib, siis on pesakoha valik otsustatud. Kuivanud puulehtedest pesa ehitatakse puude oksaaukudesse või teiste lindude vanadesse pesaõõnsustesse. Kurnas on 6 muna. Munad on helesinised, ilma tähnideta. 21Rasvatihane Parus major Rasvatihast tunneb ära helekollase kõhualuse järgi. Samuti on teda kerge ära tunda ainult temale iseloomuliku lihtsa ja meeldiva lauluviisi järgi ("tsitsifüüü, tsitsifüü"), mis kõlab kui "sitsikleit-sitsikleit"
annaabi.ee 
