Romantismi üheks teiseks tähtsamaks tunnuseks ja teeneks peale vaba isiksuse aate ja fantaasia ülistamise oli see, et ta juhtis uurima ja tundma rahva enda minevikku, ajalugu (eriti keskaega), saagade- ja muistenditemaailma, kust hakkas ammutama rikkalikult motiive oma kunstiloominguks (rahvusliku omapära leiutamine). Ühtlasi oli romantism võimsaks reaktsiooniks eelkäinud ratsionalismi ühekülgsele mõistuspärasele maailmakäsitlusele. 18. saj. valgustatud ratsionalismi elutundest vabastajaks Taanis said kunsti alal A. Oehlenschläger ja vaimsel ning usulisel alal N. Fs. S. Grundtvig. Adam Oehlenschläger'ist (1779-1850) peale võib hakata lugema Põhjamaade rahvuslike kirjanduste ärkamist üldse. Tema esimeste romantika vaimus loodud jõuliste ja kõlavate luuletiste mõju oli valdav, kogud ,,Luuletised" 1802, milles eriti väljapaistva väärtusega on luuleteos ,,St. Hansaften-Spil" ja ,,Poeetilised kirjad" 1805, mis sisaldab luuletsüklit
Unamunot püüti parempoolsete leeri võita. Tal oli olemas tugev moraalne arusaam. Rõhutab oma loomingus pidevalt spirituaalsust. Kriitiline materialismi suhtes. Unamuno on väljendanud oma filosoofiat esseistika kaudu. ,,La vida de Don Quijote y Sancha"- 1905. Näeme ülima kirjandusliku tipuna ,,Don Quijotet" Unamuno näeb Don Quijotes Hispaania kristust- kõrge vaimsuse ja hingelisuse kandja (niimoodi näeb Don Quijotet) Tema peoteos on ,,Traagilisest elutundest" (Del sentimiento tragico de la vida)- 1913. Ulatuslikum käsitlus. Traagiline elutunne on inimese iha ja igatsus. Jääda püsima, kuigi on teada, et iga üksik elu lõppeb surmaga. Väga tähtis on kaasatundmine ja vastutus teise ees. Surm ja armastus-inimese sügavam osa. Jääda ellu oma armastuse otsinguil. ,,Amor y pedagogia"- vastandatud on armastus ja teadus. Kui on tegemist inimese kõige sügavamate tunnetega, siis on teadus võimetu.
Tema filosoofias mõistus on tõekriteeriumiks. Ideede elu on tähtsam ja kõrgem kui muu elu. Baruch Spinoza. Portugali-juudi päritolu hollandi filosoof. ,,geomeetrilise meetodi järgi esitatud eetika" 1660/70. Meetod on võtmesõna. Filosoofia hakkab liikuma teaduse poole, eemale kirjandusest. Unamuno, Ortega, Gasseti kuulsaimad hisp filosoofid 17. saj. Nende ideed avalduvad esseede vormis. U jätkab renessanslikku humanismi vaimu. ,,Inimeste ja rahvaste traagilisest elutundest". Vaimne filosoofiline taust on sellega esitatud. Arutluszanr sai iseloomustatud, kus ongi esiplaanil filosoofiline mõte. Läheme tagasi luule juurde (lüürilise luule). Alates Petrarcast 14. saj keskel rääkisime sellest viimati. Renessanssi luule areng oli väljaspool Itaaliat väga ebaühtlane. Mujal on kultuuriline teisenemine aeglasem, 14 saj seal valdavalt veel keskaegne. Aga sellest hilisest keskajast hakkavad ilmuma individuaalsed luuleanded
et ta võib surra enneaegselt... "Lahkuda vara". Surm on lakkamatu oht, kuna juba inimloomusest tulenevad vastastikkuse hävitamise tingimused. Vaid tugev poliitiline võim suudab hoida meid üksteist tapmast. Mida teevad inimesed sõja ajal? Kas sa pole vihahoos ette kujutanud, kuidas lõpetad teise inimese elu...? Homo sum, humani nihil a me alienum puto... (seda on sootuks teises kontekstis öelnud Miguel de Unamuno "Inimeste ja rahvaste traagilisest elutundest" raamatu algusest maakeeli öeldes "inimene olen, miski inimlik pole mulle võõras". Mitte et inimestes oleksid nii väga agressiivsed instinktid, vaid kui inimesed jätta omapead, siis peagi tekib olukord, kus ratsionaalselt mõtlevad inimesed hakkavad end agressiivselt kaitsma, tahtes seejuures vaid rahu ja julgeolekut (õiglase sõja stiilis). Kellegi teise tugevus on juba iseenesest ohu märk (ennetava sõja stiilis). Ratsionaalsed inimesed pole motiveeritud mitte niivõrd
annaabi.ee 
