1982). R. juttudes "Helikopter ja tuuleveski" (1965), "Huviline filmikaamera" (1969), "Väike autoraamat" (1974) jt. tegutsevad personifitseeritud masinad. R. lasteluulele ("Kalakari salakaril", 1974; "Käbi käbi-häbi", 1977; "Padakonna vada", 1985; "Kilul on vilu", 1987) on omane leidlik mängulisus ja lapse keeletaju virgutav koomiline sõnalooming. Tähelepanu võitis urbanistlikku elulaadi arhailise loodusliku elutundega vastandav novell "Puujumal" (1971). R. on avaldanud veel reisilugusid Karjalast ja Lapimaalt "Rein karuradadel" (koos A. Pervikuga, 1962), "Põdrasõit" (1965), eesti folkloori ja vanema kirj. ainete töötlusi lastele "Kaval-Ants ja Vanapagan" (1958), "Suur-Tõll" (1959), "Kalevipoeg" (1961, proosaümberjutustus) ja "Kilplased" (1961). Ta on kirjutanud nuku- ja lastenäidendeid: "Ninatark muna" (lav. 1968), "Pusapratipundara printsi kingitus" (lav. 1985) jt
raamatupoepidaja ja aastast 1922 kutseline kirjanik Tartus. Lutsu rahvalikult rikas koomikuanne ja seda varjundav nukker alatoon ilmnesid heas kooskõlas ta esimeses ning populaarseimas teoses, koolipõlvemälestustel põhinevas jutustuses "Kevade" I-II (1912-13); sellest kasvas hiljem seiklus- vesteline Tootsilugude-sari. Menukad olid ka varased realistlikud lühikomöödiad ("Paunvere", "Kapsapää", "Ärimehed"). Emotsionaalselt tihe on traagilise elutundega, sümbolistlike sugemetega proosa ("Soo" jt.). Tähtsal kohal Lutsu loomingus asub sentimentaal-naturalistlik linnaaineline proosa, melodramaatilise põhikoega moraali- ja karskustemaatilised jutustused ning tragikoomilised ja grotesksed jutustused agulielust. ta on avaldanud ka "Mälestuste" sarja, lastenäidendeid ja -jutte, följetone ja tõlkeid vene keelest. Oskar Luts suri Tartus 23. märtsil 1953. a. Oskar Lutsu majamuuseum (avatud 1964. a.), hauamonument (1954, M. Saks ja E
"Kevade" III (19121913). Sellest kasvas hiljem Tootsi-lugude sari ("Suvi" III, 1918 1919; "Tootsi pulm", 1921; "Argipäev", 1924; "Sügis", 1938, II osa 1988). Menukad olid ka varased, realistlikud lühikomöödiad ("Paunvere", "Kapsapea", "Ärimehed", kõik 1913). Vahelduv edu saatis romantilis-sümbolistlikke draamasid ("Laul õnnest", 1913; dramaatilised visandid "Sinihallik" ja "Sootuluke", 1919). Emotsionaalselt tihe on traagilise elutundega, sümbolistlike sugemetega proosa ("Kirjutatud on ...", 1914, hilisemais trükkides "Soo"; "Kirjad Maariale", 1919; "Karavaan", 1920). Tähtsal kohal Lutsu loomingus asub sentimentaal-naturalistlik linnaaineline proosa: süzeelt ja tüübistikult lähedased nõtke psüühikakujutusega jutustused noorukeist ("Andrese elukäik", 1923; "Õpilane Valter", 1927; "Väino Lehtmetsa noorpõlv", 1935), melodramaatilised moraali- ja karskuseteemalised jutustused ("Iiling", 1924; "Olga
ajakirjanduses tuntuse oma huumorikate vestetega. Oma Palamuse koolipõlve kujutava romaaniga "Kevade" I-II (1912, 1913) sai ta rahva seas peaaegu üleöö kõige enam loetavaks autoriks. Lisandusid lühikomöödiad "Kapsapää" (1912), "Paunvere" ja "Ärimehed" (mõlemad 1913). Vahelduvat edu saatsid katsetused romantilis- sümbolistlikku laadi draamaga "Laul õnnest" (1913), dramaatiliste visanditega "Sinihallik" ja "Sootuluke" (1919). Emotsionaalselt tihe on traagilise elutundega ning sümbolistlike sugemetega proosa "Kirjutatud on ..." (1914), hilisemais trükkides "Soo". Samuti traagilise tonaalsusega pikemad novellid, näiteks "Kirjad Maarjale" (1919) ja "Karavaan" (1920). Seevastu "Kevade" järjed, "Suvi" I-II (1918-1919), "Tootsi pulm" (1921) ja "Äripäev" (1924) tekitasid taas lugejaskonnas püsiva huvi. 1920. aastatel oli Oskar Luts viljakas autor, kirjutas ajalehtede joonealustesse järjekindlalt väikekodanlikku linna- ja olesklevat agulielu aasivaid vesteid
taandumiseni, kusjuures tausta positsiooni ähvardab sisse võtta võõras keel. See tähendab tühjuse teket kandva pinnase asemele, õieti selle tekke ähvardust, mida kõige ilmekamalt võiks ehk iseloomustada luuletus ,,Madalrõhkkond" ilmateatest moto kogus ,,Puud kõnnivad kaugemale". Lüüriline sünteism, mis on omane luuletusekogudele ,,Vanad majad" ja ,,Reheahi", isegi juba sonettidele, kestab tugevasti edasi ka järgnevates, aja murrangute poolt segipaisatud elutundega kogudes ,,Põlenud puu", ,,Pühapäev" ja ,,Seitsmes öö" (algselt ,,Hiiglased laulavad"). Seejärel saavutab autori kirjanduslik tegevus täie haarde juba igas põhiliigis eraldi looming hargneb jõuliselt lahti eepikasse ja dramaatikasse ning luule muutub paratamatult ainult lüürika kandjaks, varjudes pealegi Kangro lüürilise romaanitoodangu taha. See on Keskpäev. Kõige lüürilisem signaali läbi aegade pakub kahtelmata sonetivorm, mistõttu teise
annaabi.ee 
