pagulasi, kuid mingit märkimisväärset rõõmu ta elus ei olnud. Joan oli täiesti abitu, tal polnud kedagi, kellele toetuda, sellisena Ravic ta leidiski. Joani ja Ravici armastus äratab nad mõlemad ellu. Nende armastus oli tingimusteta nad elasid päev korraga, nad ei esitanud teineteisele mingeid nõudmisi. Armastus Joani vastu toob Ravici taas tagasi elavate hulka. Armastus paneb Ravici juubeldama:..."ma elan taas, ma kannatan, minugi pärast, aga elutormidele taas avatud, sest olen taassündinud ja lihtsa võimu all!" Tegelikult tundub nende kahe suhe võimatuna- nad on nii erinevad, neil on vähe ühist. Rohkem kui Joani kui inimest, armastas Ravic seda, kuidas naine ta end tundma pani- seda, kuidas ta hakkas jälle elama. Vastasel juhul poleks näitlejanna iseloomuvead või täpsemalt ta loomuomane glamuurilembus meest sugugi häirinud. Nende tüli Rivieras näitas, kuivõrd oli
Durant'i eest, kes tema olukorda julmalt ära kasutab. Operatsioonide eest saab ta professorilt närust tasu, millega ta vaevu-vaevu ära elab. Ravici elu on üldjoontes sisutihe mittemidagitegemine vaheldub joomisega. Kõigele lisandub veel hääbuv armulugu. Armastus Jaoni vastu toob Ravici taas tagasi elavate hulka. Armastus paneb Ravici juubeldama: ,, ... ma elan taas, ma kannatan, minugi pärast, aga elutormidele taas avatud, sest olen taassündinud ja lihtsa võimu all!" Varsti kohtab Ravic juhuslikult tänaval Haaket meest, kes oli teda laagris piinanud. Haake on Pariisis ilmselt mingi eriülesandega. Oli ju ikkagi sõja eelõhtu ja natsid organiseerisid viiendat kolonni. Nüüd alustab Ravic Haakele jahti. Tal õnnestub Haake lõksu meelitada ja tappa. Haake mõrvamine on Ravici jaoks justkui eneseteostus. See on midagi suuremat kui isiklik kättemaks
” Ta jalutas ühel õhtul linnas ringi ja kohtus Joaniga. Nad jõid end koos purju ning Ravic kutsus Joani oma hotellituppa. Kui Ravic sai teada, et Joani mees suri kopsupõletikku, siis aitas ta Joanil sellest üle saada ja kõik asjad korda ajada. Nad kohtusid järjest tihedamini kuni nad armusid teineteisesse. Armastus Jaoni vastu tõi Ravici taas tagasi elavate hulka. Armastus pani Ravici juubeldama: „ ... ma elan taas, ma kannatan, minugi pärast, aga elutormidele taas avatud, sest olen taassündinud ja lihtsa võimu all!“ Nad käisid palju baarides ja jõid end tihti purju. Joani ja Ravici armastus oli tingimusteta. Nad ei esitanud teineteisele mingeid nõudmisi, lihtsalt elasid üks päev korraga. ”Armastada... See tähendab kedagi, kellega sa vanaduspäevi tahad veeta? Sellest ei tea ma midagi. Armastus tähendab kedagi, kelleta ei saa elada. Seda ma tean.” Ravic ja Joana käisid opereerimise raha eest reisil, Rivieras
..kas näed?" küsimusele vastaks too ,,Jah!" Jaaguar nägi oma unelmaid inimese näol, udu varjus. Kohe kippusid seosed tekkima ka Gumiljovi ,,Alistumust" lugedes. ,,näha vaid armunu võib kevadhaljuses maad" Ilmselt lootuste hellitamine ongi kõige iseloomulikum noortele ja armunutele, kes on tihti nii paratamatult naiivsed ning peavad tihti seepärast hiljem kannatama purunenud südame tõttu. Eelnevast johtuvalt on võimalik, et hiljem keeldutakse üldse unistumast, alistutakse elutormidele ja nõustutakse lihtsalt vaikselt olevaga. ,,...tasane ,,olgu" siin kõlab ja ööuttu kaob." Samas vaikne alistumine pakub parimal juhul rahuldavat elu, tihti mitte unistustele vastavat Arvasin äärmiselt sobiva olevat ka luuletuse ,,Hinge aed." Selles on väljendatud, et unistused, läbielatud suved on alati hinges, olles värsked, igavesed: ning autor vaid püsivaid väärtusi tahabki. ,,Mu pilku kaduv, põgenev ei hurma/ meel igavese ees vaid tunneb sundi./ Las
annaabi.ee 
