Teoses annab autor kõigepealt ülevaate vana Tallinna üldisest sanitaarsest olukorrast. Ajapiirid jäävad 14.sajandi ja aasta 1816 vahele. Kasutatud on paljusid allikaid, toodud väga täpselt välja tuntumad tohterdajad alates linnaarstidest kuni nendeni välja, kes ka pidasid end antud küsimuses kompetentseteks. Teosel on tihe seos demograafiaga. Saame teada sissesõitnud ravijatest(nimetan üldnimetusega kõiki), samuti ka ümberasumisest mujale. Õppima asumine võis päädida ka pikema eluperioodiga kaugemal riigis. Samuti on toodud mitu näidet Eestimaa tohtrite kutsumisest Venemaale. Autor ei kirjuta konkreetsetest arvudest rahva liikumisel, küll aga on arvuliselt üsna täpne ühe tõesti suure demograafilise mõjutaja katku, nälja ja muude taudide kirjeldamisel. Meditsiiniga seotud küsimuste käsitlemine on samal ajal tihedalt seotud olustikuliste valdkondade uurimisega. Teost lugedes tekib ka ilma igasuguste eelteadmisteta inimesel ettekujutus kirjeldatava perioodi eluolust
Nii on ablastel lapsukestel toit kohe käepärast ja nad ei pea hakkama üksteist sööma. Lepatriinu munade arv sõltub ilmastikust ja toidurohkusest ja võib kõikuda paarisajast paari tuhandeni. Munad on pikliku kujuga ning umbes ühe millimeetri pikkused. Pärast koorumist sööb tulevane lepatriinu kõigepealt ära munakesta ning seejärel asub lehetäide kallale. 1.4 Söögirännakud Vastseiga kestab kuni kuu. Tegemist on väga isuka eluperioodiga, näljane vastne võib võtta ette kuni kümnemeetriseid söögireise. Vastsed on sinakashallid ning oranzikirjalised, sarnanevad pisut kartulimardika vastsetega, kuid neid saab siiski kergesti eristada. Vastsestaadiumile järgneb paarinädalane nukkumisperiood. Nukust väljunud noored seitsetäpp-lepatriinud on alguses küllaltki kahvatud kõigest kollast värvi. Punase tooni omandavad nad mõne aja pärast. Kokku kestab lepatriinu arengutsükkel üks kuni kaks kuud
Rüütli ühiskondlik elu seisnes kas sõjas või senjööri õukonna meelelahutustes. Rüütlite olukord oli mõneti vastuoluline: kui keegi löödi rüütliks, siis oli ta rüütel igavesti, umbes nii nagu preestriks pühitsemise korral, ent rüütliks löömisest ei kujunenud kunagi sakramenti. Teisalt oli tegelik rüütlikarjäär kiirelt mööduv, äärmiselt lühiajaline nähtus. See kattus üldjoontes eluperioodiga, mil iuvenis kuulus mõnda noorte rüütlite gruppi, rändas mööda maad ringi ja otsis seiklusi. Sageli tegelesid noored rüütlid seikluste otsimisega, mis päädisid tavaliselt mõttetu vägivalla ja ülbusega. Kõige levinum seiklus, mis võimaldas samas kõige mõjuvamat eneseesitlust, oli turniir. Esialgu võis turniiridel haavata saada, mistõttu oli kirik turniiridele vastu. Aja möödudes muutusid turniirid aga vähem agressiivseks ja ohtlikuks
seoses veelgi lisanduda. Ta peab lausa olema raske ja kohanematu kui ta on noor. Murdeiga on siiski positiivse kasvu ja arengu aeg. See loob võimaluse kasvada täiskasvanuks ja lapsevanemaks. See on etapp, mil lapseiga jääb selja taha ja elus avanevad uued võimalused otsida ja teostada oma elu. Positiivne asend, mõistev suhtumine murdeikka ja murdeealisse aitab kohtuda selle eluperioodiga koolis, kodus ja vabal ajal. Kui räägitakse murdeea “raskustest” ei ole küsimus vaid noore sees olevatest raskustest, vaid ka neist vastuoludest, mis tekivad noore ja keskkonna vahel. Nende raskustega saab midagi ette võtta. On mõttetu haletseda kooli, kus õpivad kõik vanemas keskastmes olevad murdeealised. Selle haletsemisega võetakse ära arenguvõimalus,
annaabi.ee 
