perspektiivi. Kunstnikud polnud enam seotud tsunftiga ja tänu sellele said nad vabad käed teha seda, mida nad ise tahtsid. Kunstnikud said oma loomingutega edastada inimestele sõnumeid, mis olid ennem neile kättesaamatud. Nii tõusid nad au sisse ja nende tööde eest hakati palju maksma. Tähtsamad kunstnikud olid Leonardo da Vinci, Michelangelo, Botticelli ja Raffael. Renessansi kirjanduses hakati välja naerma keskaja aegunud ja kunstlikke elunorme, teosed pühendati kellelegi ja loomingud olid rohkem filosoofilised ning tähelepanu oli pööratud inimesele ja tema tunnetele. Kujunes välja novell. Tähtsamad kirjanikud olid Dante Alighieri, Francesco Petrarca, Giovanni Boccaccio ja William Shakespeare. Renessansi muusikat kutsustakse teise nimega Madalmaade vokaalpolüfoonia ajastuks. Selle ajastu alguseks peetakse 1420. aastaid, kui Madalmaade koolkond välja kujunes ja lõpuks 1520.-30. aastaid,
ja arendav, kohati negatiivne ja pidurdav. Usu põhieesmärk on otsida ja leida vastuseid elu põhiküsimustele. Õppides tundma erinevaid religioone näeme kristluse eripära ning tema mõju kultuurile. Arheoloogiliste leidude põhjal oletatakse, et juba 150000-100000 aastat tagasi elanud esiajaloolised neandertaallased olid mingid usulised arusaamad. Usuliste rituaalidega kaasneb ühtekuuluvustunne ja ühistegevus. Usund aitab säilitada ühtseid väärtusi ja elunorme. Usund kindlustab ja korraldab ühiskonna elu ning võib kujuneda seda säilitavaks jõuks. Kõik suured maailmareligioonid pärinevad Aasiast. Vanimad neist on hinduism, judaism, budism ja islam. Usundilugu näitab, et muutuvad nii religioonid ise kui ka nendevahelised suhted. Suurte usundite põhivaated on üksteisest üsna erinevad, mis on põhjustanud ka üsna vaenulikke suhted. Tänapäeva tingimustes on jõutud erinevate usundite ühistegevuseni, mis aitab tagada rahu
isamaa või usu nimel, vaid rüütel teenib nüüd esmajärjekorras daami, kelle kõikidele soovidele ta vastuvaidlematult allub, kinnitades oma jäägitut truudust. Rüütlikirjanduse tähtsus - tõstes esiplaanile daamikultuse ja armastuse teema, tähistas rüütlikirjandus ühtlasi jõulist nihet maise ja ilmaliku elutunde poole, eemale kirikudogmadest ja askeesist. Samas rüütlikirjandus mitte ainult ei jäädvustanud rüütelkonna kombestikku ja elunorme, vaid oli ise nende aktiivne kujundaja. Trubaduurid - uut tüüpi, enamasti aadelkonnast pärit laulikud keda kutsuti nii Lõuna-Prantsusmaal. Trubäärid - laulikud Põhja-Prantsusmaal. Arturi-romaanid - kujutatakse kuningas Arturit ja tema rüütelkonda nii nagu kuuluksid need truvääride kaasaega. Artur oli neis võimas Euroopa valitseja, kelle õukond kehastab ideaalset rändrüütlite vennaskonda. Kujutleti, et
olema tavainimesele mõistetav. Kunst(nik) ei tarvitse arvestada moraali, seltskonda, traditsioone ega ühiskonda. Selliseid põhimõtteid väljendas nende loosung "l`art pour l`art", st "kunst kunsti pärast", mille võtsid kasutusele 19. saj lõpus Pariisis kujunenud kunstirühmitus, keda kutsuti parnaslasteks (Baudelaire, Leconte de Lisle jt). Nii kujunes boheemlus, mis ei arvestanud seltskonna moraali, traditsioone ega tavalisi elunorme, vaid sageli ignoreeris neid teadlikult. 4. Vormi primaat (= eelistamine). Uusromantikute jaoks oli vähem tähtis luuletuse sisu kui just vorm, mis pidi olema täiuslik. Luule ilu peitus nende arvates musikaalsuses ja rütmis. Eriti tähtis oli luulekeel harrastati julgeid, harukordseid kõne- , lause- ja kõlakujundeid, teaduslikke termineid, arhaisme ja neologisme, mis omakorda rühutas luule aristokraatset loomust, st "kirjandust valituile".
-20. sajandi vahetusel. Tähtsamad leiutised ja leiutajad, teadlased. 2.Rootsi aeg 17. sajandil Eestis. Kubermangud, rüütelkonnad, haridus, mõis ja talu. Pilet nr. 1 ; (1) Absolutismiajastu sai hoo sisse 17.-18. sajand. Absolutistlikus riigis kuulus kogu võim ühele isikule. Euroopas nimetati valitsejaid kuningaks. Venemaa valitejaid tsaarideks. Türgi valitsejaid sultaniteks. Absolutismiajastu tunnusuteks olid: 1)Valitseja pidi järgima kristlike elunorme. 2)Valitseja andis seadusi välja ainuisikuliselt. 3)Valitsejale pidid kõik kuuletuma. 4)Valitseja määras ametnikke. Seisused jäid püsima, kuigi neil polnud absolustistlikus riigis sõna õigust. Inimeste elu määras endistviisi tema päristolu. Vaimulikud(1.seisus) ning aadlikud (2.seisus) olid ühiskonnas eelisseisundis. Talupoegade (3.seisus) ja linlaste(4.seisus) kanda oli riigi maksukoorem. Riigikassasse tuli hakkata rohkem kulda ja hõbedat koguda. Selleks tuli
käitumisega, tähelepanelik, viisakas, kõrgete kõlbeliste põhimõtetega seltskonnas ja eraelus. Rüütel pidi daamidega ilusti ümber käima daamikultus peenetundeline ja hell armastaja. Rüütlikirjandust nimetatakse daamikultuse tõttu ka kurtuaasseks kirjanduseks. Rüütel teenis eelkõige südamedaami. See tõstab esile armastuse ning nihutab elutunnetust vaimulikult ilmalikule. Rüütlikirjandus jäädvustas rüütelkonna kombestikku ja elunorme ning kujundas neid aktiivselt. Kirjanduse ühiskondlik funktsioon laienes märgatavalt. Euroopas kadus autorite anonüümsus. 12.saj kerkisid esile I tuntud kirjanikud, nt Marie de France nad allusid rangetele vormilistele ettekirjutustele. Rüütlikirjandus levis enim Prantsusmaal. Põ-Prantsuse laulikuid (enamasti aadlikke) hakati kutsuma truväärideks. Truvääride loomingus kasutati
annaabi.ee 
