Üheks allajäämise põhjuseks oli kindlasti Eesti maakondade vaheline vilets koostöö suhted. Maakonnad olid igaüks enda eest väljas. Puudus riik ja kindel valitseja. Lembitu olnuks väga hea valitseja, kuid ta hukkus Madisepäeva lahingus. Enne sõdu polnud eestlastel vajadust ühtsele riigile, kuna läheduses polnud ühtegi võimsat riiki, kes neid ohustanud oleks. Maakondade vaheline koostöö ei olnud piisavalt tugev, et kokku panna nii võimsat väge, mis oleks saanud vastu elukutselistele ristirüütlitele. Eestlaste sõjaline tase oli võrreldes ordurüütlitega madal. Puudus organiseeritud võitlemisoskus ja väljaõpe. Samuti jäi eestlastel relvastusest palju puudu. Relvad olid nõrgemad ning puudus lahingukord. Ordurüütlid aga olid elukutselised, väljaõppinud sõjamehed. Nad olid jõukad ja seetõttu oli nende käsutuses ka selle aja parim sõjavarustus. Vaenlaste sõjaplaan oli läbimõeldud ja efektiivne. Arvuline ülekaal andis ristirüütlitele veelgi
Saklased olid elukutselised sõjamehed, ning neile ei olnud mingiks mureks, minna rahuliku südamega lahingusse. Eestlased aga see vastu ei olnud nii hea väljaõppega kui nemad, ning seetõttu sattusid eestlased kiiresti hätta. Samuti oli ka sakslasi rohkem, kui eestlasi ja sellepärast oli samuti sakslastel eelis Muistses Vabadusvõitluses. Relvad polnud head. Tollel ajal ei olnud ka eestlastel veel arenenud päris korralik relvastus, ja seetõttu oli raske vastu astuda elukutselistele saksa sõjameestele, kellel oli korralik relvastus. Võitluse käigus nad muidugi arenesid paremuse poole, kuid sellest jäi väheks, sest puudus ettevalmistus. Samuti oli ka see sakslaste eeliseks, see võitlus võita, et nad said pidevalt abiväge kutsuda Polnud korralikku juhti. Eestlastel puudus väheste sõjaliste oskuste kõrvalt ka oskus teha koostööd. Kuna iga maakond tegutses omaette, siis ei olnudki loota, et neil toimiks selline asi nagu ühistegevus. Sidemed
Jaroslavi algatatut jätkas tema poeg, kes oma ettevõtmistes ebaõnnestus ja aastaks 1061 olid venelased muistse Eesti pinnalt minema löödud. Eestlaste rahulik elu ja õitseng sai otsa aastal 1208, kui peale liivlaste ja latgalite alistamist asus Mõõgavendade Ordu piiskop Alberti juhtimisel ristiretkele eestlaste vastu. Ent eestlastele ei olnud ristiusk meeltmööda ja nii asuti oma iseseisvust ja usku mõõgaga kaitsma. Kahjuks ei olnud kehvasti varustatud ja keskvõimuta eestlastest elukutselistele sõduritele, kes end ristilipu alla koondasid, vastast ja peale rohket verevalamist alistus kristlastele ka viimane eestlaste kants- Valjala linnus. Aasta oli siis 1227. Ent siiski ei kustunud eestlaste mälestus vabadusest. Aastal 1343. tehti viimane meeleheitlik katse taastada õnnis iseolemine- Jüriöö ülestõus. Edukalt alanud ettevõtmine kulmineerus petlike läbirääkimistega Paide linnuses. Ülestõus suruti lõplikult maha aastal 1345. Viimasena alistusid saarlased. Maale tuli rahu
Frangi kuningate võim muutunud vaid nimeliseks ning majordoomuste amet pärandatavaks. Karl Martelli suurimaks saavutuseks oli araablaste edasitungi peatamine Euroopas. Hispaaniast Galliasse tunginud araablased purustati 732.a Poitiers` lahingus Loire`i jõe kallastel. Tema valitsemisajal pandi alus kogu keskaega iseloomustavale feodaalkorraldusele. Hästi varustatud raskerelvastuses ratsaväe muretsemiseks hakati läänistama elukutselistele sõjameestele lääne (e feoode) koos talupoegadega. Nendelt kogutavate koormiste eest pidid sõjamehed (läänimehed e feodaalid) muretsema korraliku ratsahobuse koos vajaliku sõjavarustusega. Karl Martelli poeg Pippin Lühike (valitses 741-768) tugevdas sidemeid paavstiga, kes vajas tuge Itaalias võimutsevate germaani hõimu langobardide vastu ning oli usuasjades läinud tülli Bütsantsi keisriga. Vastavalt sõlmitud
(jutt sellest, et Tallinna sadamasse pidi saabuma inglise laevastik, kuid politsei tuli rahvast kai pealt ära ajama hiljem selgus, et tegu oli poolelioleva ehitusega, mida peeti ohtlikuks). Ehkki küsijad olid ajakirjanikud, näitas see, kuidas politsei inimestega käitub. 1922 teatati, et ajakirjanikele seatakse sisse pass nagu Soomeski, et oma ametikohustusi hõlpsamini täita saaks. Passid jagati Postimehe teatel elukutselistele ajakirjanikele ajakirjanduse ühingu poolt välja. Ajakirjanike üheks ühiseks mureks olid esinduskulud ja palgatingimused. Viimased erinesid eriti paikkonniti väga tugevasti. Samas oli selge, et ajakirjaniku majanduslik kindlustatus oli seotud ka eetikaga majandusliku kitsikuse sunnil ei tohi ajakirjanikul tekkida kiusatust laskuda ebaausatesse tehingutesse. 1935 moodustati EAL juurde sotsiaalkomisjon, mis kogus andmeid ajakirjanike palga- ja tööolude kohta
annaabi.ee 
