Täiuslikuim õnnelikkus on autarkne õnnelikkus. Voorus ei ole nimelt mitte pelgalt mõne üksikjuhtumi puhul püüdlusele paraja ning õige mõõdu leidmine, vaid püsiv kinnipidamine vastavast enda-ülalpidamise-viisist, näiteks, lahkemeelsest ja vaprast ülalpidamise viisist. Vooruslikkus ei tähenda ka mõne üksiku iseloomuomaduse eriti väljapaistvat omandamist, samal ajal kui teised isikuomadused on hooletusse jäetud. Ta seisneb just vooruste kaudu kujundatud terviklikus eluhoiakus. Vooruslikkus tähendab enda-defineerimist kindlat tüüpi isikuna ja sellest karakterist läbi terve elu kinnipidamist. Selline enda-defineerimine toimub loomulikul viisil kui inimene sotsialiseerumise käigus harjub kinnipidama ühiskonnas kehtivatest tavadest, kommetest, konventsioonidest, väärtushinnangutest. Seda muidugi eeldusel, et ühiskonnas kehtivad just vooruslikud tavad ja kombed. Perekond kasvab välja inimese kui elusolendi loomulik-looduslikest vajadustest ja
iseennast Lotte heaks. Üks neist kolmest pidi lahkuma ning Werther tahtis see inimene olla, sest ta ei suutnud kellelegi haiget teha. ,,Et mulle võis osaks saada õnn surra Sinu eest! Ohverdada ennast Sinu heaks! Ma sureksin julgesti, sureksin rõõmsalt, kui võiksin Sulle tagasi anda Su rahu, Su elu õndsuse." 2. Kuidas avaldub tunde ja mõistuse konflikt teoses? Sentimentalistlikus eluhoiakus oli tundel määrav roll. Kujutlusvõimet ja tugevaid tundeid peeti tõelist tunnetust takistavaks. Wertheri mõtlemine sõltus ta tundmusest. Ta tegeles ainult iseenda tundmustega, mis olid niivõrd intensiivsed, et ei jätnud ruumi kellegi teise omadele. Tema tundmused ja siseelu kurnasid ta niivõrd ära, et ei suutnud enam inimlikult mõelda ja soovis vaid enda tahtmist saavutada. Selles teoses on tunne
kujuta endast enam elusat, tulvavat voogu, kus kõik on muutlik. Me õpime tulemuslikult oma elamusi ja tundeid varjama ning alla suruma, aga tunnetuslikult teistele kättesaamatuks muutudes ei saa me ka muutuda. Üldjoontes võib öelda, et me kiidame heaks kõike, mida võime kogeda intellektiga, ja alahindame seda, mida kogeme tunnetega. Olla õnnelik tähendab olla tervenisti ja täielikult sina ise, anda ruumi tõelisele ja ehtsale selle asemel, et õnnelik välja näha. Õnn peitub eluhoiakus. TÄHTIS POLE SEE, KUIDAS SUL LÄHEB, VAID KUIDAS SA SEDA VÕTAD! Seepärast on aeg jätta oma elu üle kaeblemine. Näe pigem, et oled sellega toime tulnud, ning et sul on kogu aeg võimalus teha uusi valikuid. Võike õnneretsept 1. Aktsepteeri ennast ja jää iseendaks. 2. Ela praeguses ajas. 3. Loobu möödunuist andesta iseendale ja teistele. 5 4. Palu endale, mida soovid kuid ära nõua seda. 5
Byron oskas oma eluga luua endast kuvandi, mis vastas publiku ettekujutusele ühest romantilisest autorist (ei saa öelda, et publik oleks alati Byronit heaks kiitnud). Byroni elu: lordi tiitlit polnud ta otse pärinud, mis polnud aga ka väga hea staatus. Ta kannatas vaesuse käes ning oli sündinud defektiga – parem jalg oli vasakust lühem. Aristokraadi päritolu, sai hea hariduse. Koolis oli tuntud oma kirglike (sõprus)suhete poolest. Kasvas romantismi meeleolus, elas romantilises eluhoiakus. Läks ülikooli, oli seal „suur härra“ (ta pidas ülikooli ühikas karu). 1806ndal aastal andis välja luulekogu „Jõudetunnid“ („Idle Hours“), kust on pärit ka tema ühed kuulsamad luuletused. Byron oli kuulus misantroop – ta sai palju kriitikat ja ka oma lordi staatuse tõttu, selletõttu hakkas ka inimesi põlgama. Suundus Kreekas, kus kirjutas edasi. 1812ndal aastal avaldas „Childe Haroldi palverännaku“ ja sai väga kuulsaks. Läks tagasi Inglismaale
võimuletulekut (vt. Hitleri Saksamaa); Przeworski käsitluses säilib demokraatia paremini kui sissetulekute ebavõrdsus ajas kahaneb; 11. Demograafiline üleminek ja demokratiseerumine Demograafiline üleminek (eluea pikenemine, sündimuse järsk suurenemine ja seejärel langemine, millele järgneb ühiskonna vaikne vananemine) ja individualiseerumisprotsess selle osana toovad kaasa muutused eluhoiakus, vabanemise fatalismist; hoiaku muutudes tekivad inimestes eeldused valitsemisprotsessi sekkumiseks (motivatsioon + mõistmine, et kõik ei pea olema nii, nagu on alati olnud); 12. Eesti „ultrademokraatia“ (1920-1933) 1920. aasta põhiseadus oli äärmusparlamentaarne, riigijuhi institutsioon jäeti vasakpoolsete eestvõttel välja kartuses, et võim võib liialt ühe isiku kätte koonduda; ühekojaline 100liikmeline Riigikogu valiti
annaabi.ee 
