käinud Harlemis". Sündisid Ellintoni esimesed kuulsad plaadistused: "East St. Louis Toodle-oo", "Jubilee Stomp", "Birmingham Breakdown" ja "Black and Tan Fantasy". Cotton Clubi orkestri põhituumik säilis tänu Ellingtonile kuni viiekümnendateni. Ükski teine orkestrijuht ei teadnud paremini, kui Ellington kuidas orkestrit koos hoida. Kui teistes edukates orkestrites toimusid koosseisuvahetused iga kuu, oli Ellingtonil kahekümne aasta jooksul vaid kuus või seitse märkimisväärset muudatust. Ellingtoniga Cotton Clubis mänginud tähtsate solistide seas olid trompetist Bubber Miley, trombonist Joe "Tricky Sam" Nanton ja baritonsaksofonist Harry Carney. Ellington lõi oma "dzunglistiili" koos Miley ja Nantoniga. Trompeti ja trombooni ekspressiivsed urisevad helid meenutasid dzungliöös kostvaid hääli. 7 Ellingtoni mõju muusikale
võõrustas valgeid turiste. Sündisid Ellintoni esimesed kuulsad plaadistused: "East St. Louis Toodle-oo", "Jubilee Stomp", "Birmingham Breakdown" ja "Black and Tan Fantasy". Cotton Clubi orkestri põhituumik säilis tänu Ellingtonile kuni viiekümnendateni. Ükski teine orkestrijuht ei teadnud paremini, kui Ellington kuidas orkestrit koos hoida. Kui teistes edukates orkestrites toimusid koosseisuvahetused iga kuu, oli Ellingtonil kahekümne aasta jooksul vaid kuus või seitse märkimisväärset muudatust. Ellingtoniga Cotton Clubis mänginud tähtsate solistide seas olid trompetist Bubber Miley, trombonist Joe "Tricky Sam" Nanton ja baritonsaksofonist Harry Carney. Ellington lõi oma "dzunglistiili" koos Miley ja Nantoniga. Duke koos Elle Fitzgeraldiga Kärjääri keskpunkt ja lõpp 1927 oli ta esimene, kes kasutas inimhäält kui instrumenti. Hääl kuulus Adelaide Hallile,
Ükskord käinud Paul Whiteman ja tema aranzeerija Ferfe Grofé õhtu õhtu järel klubis, kus mängis Duke Ellington, sest nad tahtsid kasutusele võtta Ellingtoni tüüpilisi saunde. Lõpuks nad loobusid ja ütlesid: ,,Temalt on võimatu varastada." Cotton Club'i orkestri põhituumik säilis tänu Ellingtonile kuni viikümnendateni. Ükski teine orkestrijuht ei teadnud nii hästi, kuidas orkestrit koos hoida. Kui teistes edukates orkestrites toimusid koosseisuvahetused igal kuul, oli Ellingtonil kahekümne aasta jooksul vaid kuus või seitse märkimisväärset muudatust. Francis Newton on väljendanud tabavalt Duke Ellingtoni teeneid, väites et Ellington lahendas esimesel katsel suure orkestri dzässmuusika kolmekordse probleemi: ,,dzässirepertuaari komponeerimise, dzässorkestratsiooni probleemi ja (mängijate läbikaalutud valiku kaudu) instrumentaalsete stiilide küsimuse" Valter Ojakäär kirjutab oma raamatus ,,Dzässmuusika" (1966) järgmiselt: ,,Ellingtoni
Neeger "pani tähele klaveri löökinstrumendi- Ellington lahendas esimesel katsel suure orkestri jazzmuusika kolmekordse probleemi: jazzrepertuaari pärast karakterit ja järeldas, et viimase instrumentaalsed võimalused ei peitu eeskätt helide komponeerimine, jazzorkestratsiooni probleemi ja instrumentaalsete stiilide küsimused. väljapidamises. Sellest lähtuvalt hakkas ta mängima klaverit löökpillipäraselt ja kujundas välja tehnika, Ellingtonil tuli töötada klubides (Cotton Club), kus orkestrilt nõuti palju varieteemuusikat ja mis oli erakordselt vaba akadeemilistest keeldudest. Tihti saatis pianist oma mängu ka laulu või muusikalisi illustratsioone kabareenumbritele. Seoses sellega pani Ellington juba algusest peale suurt kõneldud monoloogiga. Samuti kujunesid välja väikesed ansamblid: klaverile tuli saateks mandoliin,
annaabi.ee 
