Selleks tuleb vaid otsikuid vahetada. Tähtsaimaks tunnussuuruseks on kindlasti võimsus ehk kui tugevasti masin suudab väristada, et lõhutav objekt laguneks. Põhilisteks tunnusparameetriteks on löögi energia ning sagedus. Perforaatoritega on võimalik teha avasid alates mõne cm sügavusest materjalides kõvadusega 40...50 MPa kuni 2000...4000 mm sügavusteni kõvadusega 200 MPa. Ajami tüübi järgi perforaatorid jagunevad elektrilisteks (elektromagnetilisteks, elektromehaanilisteks) pneumaatilisteks ning sisepõlemismootoriga seadmeteks. Elektromehaanilised perforaatorid. Laialt on levinud seadmed löögienergiaga kuni 10 J ning massiga kuni16 kg. Raskemate seadmetega saab töötada ainult vertikaalasendis (ülalt alla). Harilikult kasutatakse ühefaasilist 220V ning 50 Hz voolu. Rasketel perforaatoritel massiga 30...35 kg kasutatakse asünkroonmootorit. Ehitus: Koosneb korpusest, kollektormootorist, reduktorist ja vänt-
Mõõteriistade klassifikatsioon Mõõteriistu võib klassifitseerida mitme suuruse järgi. Tööpõhimõte järgi jagunevad mõõteriistad: 1. Elektromehaanilised (seiermõõteriistad); 2. Elektroonsed (seiermõõteriistad); 3. Digitaalsed (numbrilised mõõteriistad); Elektromehaanilisi mõõteriistu on erineva ehitusega, nende töö põhineb enamjaolt elektrivälja ja magnet- või elektrivälja vastastikusel mõjul. Need mõõteriistad jagunevad omakorda: 1. magnetelektrilisteks; 2. elektromagnetilisteks; 3. elektrodünaamilisteks ja ferrodünaamilisteks; 4. induktsioonilisteks; 5. elektrostaatilisteks. Elektromehaanilise mõõteriista peamiseks osaks on mõõtemehhanism, mille võlliga on ühendatud seier. Mõõteriista näidu moodustab seieri asend skaalal. Mõõtepiirkonna laiendamiseks on mõõtemehhanism ühendatud läbi sisendseadme (sunt, eeltakisti jne). Kõik elektromehaanilised mõõteriistad omavad spiraalvedru, mis on ettenähtud
murdumisnäitajad vaakumi suhtes ehk absoluutsed murdumisnäitajad. n = v 1 / v2 = 1 / 2 2) Langev kiir, murdunud kiir ja langemispunktist kahe keskkonna lahutuspinnale tômmatud ristsirge on ühel tasandil. Lainete difraktsiooni nähtus seisneb lainete paindumises tôkete vôi avade taha. Difraktsioon on seda märgatavam, mida enam lainepikkus ja avad-tôkked on ühesuguste môôtmetega. Elektromagnetilised vônkumised ja lained Elektromagnetilisteks vônkumisteks nim. laengu, voolutugevuse ja pinge perioodilisi muutusi ajas. q = q0 . cos t i = I0 . sin t u = U0 . sin (t + ) Vônkering koosneb rööbiti ühendatud kondensaatorist (mahtuvusega C) ja poolist (induktiivsusega L), milles tekivad vabad elektromagnetilised vônkumised peale kondensaatori laadimist. Elektromagnetiliste vônkumiste periood vônkeringis : T = 2 . L . C (= 2 / = 1 / )
Elektrilisteks täituriteks on erinevad elektriga juhitavad lülitid, näiteks dioodid, transistorid, türistorid jne. Neid juhitakse juhtseadme poolt väikese võimsusega elektriliste signaalidega ning kasutatakse mootorite, ventiilide, soojendite jm sisse- ja väljalülitamiseks Elektromehaanilised täiturid muundavad elektrilise energia mehaaniliseks. Sellisteks täituriteks on erinevad elektrimootorid, millest tuleb pikemalt juttu järgnevates punktides. Elektromagnetilisteks täituriteks on solenoidid ja elektromagnetid, milles on ära kasutatud elektri magnetilised omadused. Solenoid koosneb ferromagnetilisest materjalist südamikust, millele on peale mähitud mähis. Kui sellest mähisest läbi lasta elektrivool, siis tekkib rauast südamiku ümber kas tõmbe –või tõukejõud, mis sunnib juhitavat keha oma asukohta muutma. Peale elektrivoolu katkestamist ennistatakse detaili algne positsioon vedru jõul. Solenoididega
Kui kiirguskvandil on piisavalt energiat, et üks või mitu orbitaalset elektroni aatomist või molekulist välja lüüa, tekivad ioonid. Sellist kiirgust nimetame ioniseerivaks. Ioniseeriva kiirguse eripäraks on suurte energiahulkade lokaalne vabanemine. Ühe interaktsiooni käigus teiseneb ca 33eV energiat, see on rohkem kui küllalt, et purustada tugevat keemilist sidet. Näiteks C=C sideme purustamiseks piisab juba 4.9eV. Parema mõistmise huvides jaotatakse ioniseerivad kiirgused elektromagnetilisteks ja korpuskulaarseteks e. osakestest koosnevateks kiirgusteks. Elektromagnetilised kiirgused Enamus radiobioloogilisi eksperimente on tehtud elektromagnetilisi kiirgusi - röntgeni- või -kiirgust kasutades. Need kiirgused ei erine omavahel ei olemuse ega ka omaduste poolest, selline jaotus märgib viisi, kuidas kiirgus on tekitatud. Rö-kiirgus tekitatakse tuumaväliselt, -kiirgus vabaneb tuumasisesi. Rö-kiirgus tekitatakse röntgenitorus, kus suure energiani kiirendatud elektronide
mitmesuguse kõvadusega materjalidesse. Mõned mudelid võivad töötada haamri või puuri reziimis. Selleks on neil löögi ja pööramismehhanismid. Põhilisteks tunnusparameetriteks on löögi energia ning sagedus. Perforaatoritega on võimalik teha avasid alates mõne cm sügavusest materjalides kõvadusega 40...50 MPa kuni 2000...4000 mm sügavusteni kõvadusega 200 MPa. Ajami tüübi järgi perforaatorid jagunevad elektrilisteks (elektromagnetilisteks, elektromehaanilisteks) pneumaatilisteks ning sisepõlemismootoriga seadmeteks Laialt on levinud seadmed löögienergiaga kuni 10 J ning massiga kuni16 kg. Raskemate seadmetega saab töötada ainult vertikaalasendis (ülalt alla). Harilikult kasutatakse ühefaasilist 220V ning 50 Hz voolu. Rasketel perforaatoritel massiga 30... 35 kg kasutatakse asünkroonmootorit. Töö põhimõte: Elektrimootorilt pöördemoment kantakse edasi silindrilise hammasratta
annaabi.ee 
